Naine perevägivallast: miks alati see "ohver" peab kartma, mõtlema, piinlema, head nägu tegema?
Vägivald on alati eksisteerinud ja eksisteerib edasi ka, muidu poleks ju psühholoogidel ja pollaritel tööd, niiet sellel teemal me täna üldse ei arutle.
Mis mind selle teema juures häirib on see, et ohvrid on "ise süüdi". Nad on ise süüdi, kui provotseerivad mingit konflikti, nad on ise süüdi, kui otsustavad elada sellist elu, kus on vägivald, nad on ise süüdi, et nad midagi ette ei võta ja minema ei kõnni ja nad on ise süüdi, et üleüldse vait on ja üritavad naeratada, kui nad on juba 4 aastat kartnud õhtuti koju minna.
Mulle näib, et ühiskond soosib seda, et võta oma seitse kompsu ja tõmba naaksu. Sa saad vabaks ja jõhkard saab kenasti järgmise ohvri otsida. Ega tema ju ei muutu!
Miks alati see "ohver" peab kartma, mõtlema, piinlema, möllama, head nägu tegema, abi otsima, olukorda analüüsima, midagi ette võtma ja miljon asja veel. Aga riiukuked ei pea nagu midagi tegema. Nad võivadki lahmida, sest "nad ju ongi sellised". Nad ei käi googeldamas "Kuidas olla vägivalla vastu" ega loe tsitaate või raamatuid, kuidas olla parem inimene. Isegi, kui Delfis vilgub kuskil "Ära löö naist!" uhke ja sisukas kampaania, siis peksumees klikib ikka uudisele "India elevant sünnitas kahe peaga poja!"
Mulle väga meeldis Sepa ja Avandi Eesti laulul näidatud vaheklipp "Lööme poole vähem!" Nii raske teemaga ongi keeruline toime tulla ja me ei tea, mis kellegi kodus päriselt toimub. Räägime aktuaalsetel teemadel ja innustame kõiki parema elu nimel, aga mis toimub selle inimese südames, kellel on raske? Me ei tea. Ja ta ei räägi ka.
Seetõttu oligi sedasorti huumoriga reklaam väga tähelepanuväärne, sest keegi ei viitsi enam iniseda "vägivald on halb, oi kui paha…".
Suitsetamine on ka halb, aga mina suitsetan. Mul kulub raha, tervis kannatab ja sunnin ka teisi passiivselt suitsetama, aga nätaki, ikka ostan alati uue paki! Ma ei tea, miks.
Palun kampaaniat, et saaksin olla teadlik, miks ma täiesti vabast tahtest teen valikuid, mis mulle kahju teevad!
Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma selle kõigega seotud. Keegi vahepeal ütleb, et "See on sulle halb" või "Mõtle, kui palju raha sul alles jääks", aga mu ainus mõte sealjuures on see, et kas nad päriselt arvavad, et ma seda ise ei tea? See, et ma olen mingit pidi sõltlane ja mul on lihtsam oma elu vaikselt niimoodi jätkata on mugav. Ma ei mõtle sellele, et ma kuidagi kannatan. Ma lihtsalt kulgen kuidagi.
Ma arvan, et vägivallale annab jõudu elada täpselt sama mõtteviis. Kui sellest rääkida, tuleb kohe üks suur koorilaul, et "Mida sa piinad ennast? Miks sa lubad sellistel asjadel juhtuda? Välju sellest olukorrast! Ära lase endaga nii käituda! Ära tee seda või tee seda ja seda!" Kõvad teadjad kõik.
Mina arvan, et toetame, oleme olemas ja kuulamas inimesi, kes vajavad tuge ja mõistmist. Anname jõudu ja abikäe otsuste vastu võtmisel ning oma heaolu tingimuste välja selgitamisel. Hoiame üksteist ja ärgem mõistkem hukka. Elu on niigi liiga lühike.
