Lugeja: puuetega inimesed ja nende hooldajad ei vääri ükskõikset kohtlemist!

Tänases Päevalehes rääkis oma loo Mati Elmest, kellel on raske puue ja ta saab rahvapensioni 168 eurot kuus. Üürikorterit selle eest lubada ei saa. Toiduabi jõuab temani kiriku kaudu. Ta elab metsas, varemetest maja keldris. Oma Nõmme majaosast jäi ta kunagi ilma juriidilise vaidluse tõttu. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest on Elmest alkoholismiikkest puutumata ja üritab käega löömise asemel aktiivselt oma õigusi taga ajada. Elmest ootab pikki aastaid tulutult, et Nõmme linnaosavalitsus rahuldaks tema eluruumi taotluse. Lugeja jagab arvamust sellest loost ajendatult ja tõdeb, et igaüks meist väärib elukohta.

On kurb lugeda, et keegi peab elama tingimustes, mis pole selleks sobilikud. Me ei tea, mis selle segaduse taga veel kõik on, kuid olenemata faktidest väärib igaüks elukohta. Kasvõi 10-12 ruutmeetrit pinda.

Tean omast käest, kui raske on erinevatel põlvkondadel omavahel suhelda. Nooremad ei saagi pensioniealiste muredest, frustratsioonist ning suhtlemisstiilist aru. Selle kohta aga ütlen vaid üht - saage ise 70-80-aastaseks ning vaatame, kas olete ikka sama rõõmsad, rõõsad ja situatsioone lihtsalt vastu võtvad. Kahtlen selles.

Samuti ei oska ametnik selles ja ka paljudes teistes lugudes panna end abivajaja olukorda - kui õudne on elada varemetes, tänaval vms kohas.

Olen seisukohal, et meie pensionärid ei vääri sellist kohtlemist. Meie, puuetega inimesed ja nende hooldajad ei vääri ükskõikset kohtlemist. Jah, nendega on raske suhelda, sest nad ongi juba kogu maailma peale vihased, kuid selle vastu aitab ametnike motiveerimine, psühholoogia-teemaliste koolituste tagamine jms.

Loodan väga, et hr. Elmest saab endale peagi elukoha, kus on soe ja inimväärne. Aga see ei ole normaalne, kui asjad hakkavad liikuma alles meediasse jõudmisel.