Lauri Mälksoo: kas rahvusvaheline õigus jääb Trumpile ja Putinile vaatamata püsima?
Mälksoo keskendus loengus eelkõige sellele, et Trump esindab USA välispoliitikas senisest diskussioonist väga erinevat vaatenurka ning ka sellele, et ka Putini Venemaa on just viimastel aastatel veidi oma kurssi muutnud.
“See rahvusvaheline õigus, mida me oleme koolis, ülikoolis õppinud — oleme õppinud, et see on universaalne. Et see on üks ja seesama kõikidel. Minu esimene tees või meeldetuletus on see, et see on maailma ajaloos suhteliselt uus asi,” rääkis Mälksoo. “Rahvusvaheline õigus euroopalikus mõttes on küll neli-viissada aastat vana, aga tegelikult see idee, et rahvusvaheline õigus on universaalne ja laieneb tervele maailmale, see on sisuliselt 70 aastat vana. See on ÜRO-aegne kord ja see, mis tõusis pärast dekoloniseerimist.”
“Ei ole enam nii, nagu 19. sajandil, kus me saime rääkida tsiviliseeritud ja mittetsiviliseeritud riikidest, mis oli Eestist pärit Vene tsaaririigi tähtsaima rahvusvahelise esindaja Friedrich Martensi seisukoht. Tsiviliseeritud riigid olid üksnes Euroopa kultuuritaustaga riigid ja ülejäänud riikidele rahvusvaheline õigus ei kohaldunud,” meenutas Mälksoo. Samas viitab ta, et see seisukoht võib sujuvalt jälle muutuma hakata.
“Trumpi tulek USA etteotsa seab küsimuse alla võib-olla üldse selle rahvusvahelise õiguse jätkusuutlikkuse. USA ajaloos on alati olnud pinge multilateralistide vahel, nende vahel, kes tahavad muu hulgas ka maailma paremaks teha à la Woodrow Wilson Esimese maailmasõja lõpus ja nende niinimetatud isolatsionistide vahel.”
Mälksoo viitab, et näiteks Trumpi seisukohad mahuvad kaubanduse osas klassikalise isolatsionismi hulka, aga muud valdkonnad on radikaalsemad.
“Revolutsioonilisemad on kindlasti Donald Trumpi seisukohad inimõiguste kohas. Mäletate seda kuulsat tviiti, kus ta ütles, et piinamine töötab, et ta on selles täiesti kindel, ta teab seda?”
Tõsi — seda ütles Trump välja küll eelkõige oma esimeses teleintervjuus pärast presidendiks saamist. Ta ütles lisaks, et ei kavatse piinamist uuesti kasutusele võtta, aga ainult seepärast, et tema mõned nõuandjad on talle sellist nõu andnud.
“Praegu on laiem teema rahvusvahelisele õigusele — kas inimõigused ongi päriselt lõpuni rahvusvahelised või on see mõnes mõttes ikkagi selline asi, kus igal regioonil on oma versioon inimõigustest?” tõstatas Mälksoo küsimuse.
“Euroopas puudutab see eelkõige põgenike teemat,” jätkas Mälksoo. “Kui Genfi põgenike konventsioon pärast Teist maailmasõja lõpul sõlmiti, siis see alguses käsitles põgenike staatust Euroopas: ida ja lääs, kommunistlikud ja kapitalistlikud riigid. Alles dekoloniseerimislaine harjal võeti vastu lisaprotokoll, mis laiendas selle lahenduse, et kui kellegi elu on ohus, siis tuleb talle anda varjupaik. Laiendas selle kogu maailmale. Väga huvitav on vaadata, kuidas kõigis lääneriikides pinna all podiseb. Võime isegi rääkida sellest, et läänes on märgata tärkavat konflikti kahe põhialusväärtuse vahel, milleks on inimõigused ja demokraatia. On tekkinud märkimisväärne hulk inimesi, kes eitavad seda, et põgeniku staatust lõputult laieneda. Isegi kui maailmas need inimesed hädas on.”
Mälksoo sõnul võib eeldada, et tänastest liikumistest, mida nimetatakse paremäärmuslikeks parteideks, võivad saada protsesside jätkumisel peavooluseisukohad. “Huvitav on näha, et kui me seostame Skandinaaviat inimõigustega, siis just Taani peaministrilt tuli esimesena see ettepanek, et põgenike konventsiooni sätteid tuleks vaadata muutunud valguses,” märkis Mälksoo.
Venemaa on skeptiline
“Välispoliitika osas oli [Trumpil] üks põhiline sõnum: et me vajame tsiviliseeritud riikide allianssi islamiradikalismi vastu. See on esiteks suur keeleline nihe. Sest enam ei räägita inimõigustest, õigusriiklusest, demokraatiast vaid tsivilisatsioonist. Tulles tagasi 19. sajandi lõppu ja Martensi aegadesse, siis enne kommunistliku ideoloogia esilekerkimist tahtis Venemaa rahvusvahelises õiguses tahtis ennast defineerida tsiviliseeritud riigina. Vähemalt mina tõlgendan seisukohta üheselt sellisena, et kui peab lääne ohtude mõttes valima, kas islamiradikalism ja terrorism või Venemaa, siis Venemaa on tänase USA administratsiooni jaoks kahtlemata väiksemaks probleemiks,” selgitas akadeemik ja lisas, et Venemaa suhtumine rahvusvahelisse õigusesse on alati olnud pigem oponeeriv. “Mäletate ehk õpikutest sellist mõistet nagu sotsialistlik rahvusvaheline õigus, mis teatud mõttes oli erand sellest üldisest ja universaalsest rahvusvahelisest õigusest. Nõukogude seisukoht oli täiesti üheselt, et erand trumpab reeglit.”
Novembri lõpus võeti Mälksoo sõnul Venemaal vastu uus versioon Vene välispoliitika kontseptsioonist. “Selle põhitees on see, et Venemaa on rahvusvahelise õiguse kaitsja. Selles dokumendis räägitakse rahvusvahelisest õigusest rohkem kui ükski lääneriik seda teeb. Mis on täiesti dissonantne vähemalt sellistes riikides nagu Eesti, kus domineerib avalikus diskursuses seisukoht, et Venemaa on rahvusvahelist õigust rikkunud, vähemasti Ukrainas. Mis iganes vabandused neil selleks ka ei pruugi olla,” selgitas Mälksoo.
Samal ajal on Mälksoo sõnul juurde tulnud element, kus räägitakse erinevatest tsivilisatsioonidest. “Läbiv noot on see, et tuleb tunnustada või aktsepteerida, et maailams on erinevad tsivilisatsioonid ja nii inimõiguste rakendamisel kui muus mõttes peaks rahvusvaheline õigus olema tõlgendatud selles valguses. Ehk siis see on varjatud ja varjamatu kriitika Lääne suunal. Kuna sellised riigid nagu Venemaa ja Hiina on läänt kritiseerinud selle eest, et nad tahavad lääne inimõiguste ja demokraatia kontseptsiooni teistele peale suruda või kasutada seda mõõdupuuna ja alavääristada,” kirjeldas Mälksoo.
”Tsivilisatsiooni kontseptsioon on selles mõttes huvitav, et see suundumus läheb mingis mõttes vastuollu sellesama rahvusvahelise õiguse universaalsuse ideega. Sest kui on erinevad tsivilisatsioonid ja neil on kõigil oma eluõigus, siis loomulikult tõlgendatakse lõppastmes mingeid asju erinevalt. Aga see, kui seda väga rõhutada, siis see tõstabki regionaalsuse esikohale ÜRO ja rahvusvahelisuse ees. Need protsessid aitavad meid mõtestada, miks on asjad ÜRO tasandil juba mõnda aega suhteliselt kesised. ÜROs oli 1990ndatel aastatel lühike ajastu, kus oldi optimistlikud selles suhtes, et kommunism oli kukkunud ja et on tekkinud rahvusvaheline kogukond mitte ainult sõnades vaid ka tegudes. Teatavasti külma sõja ajal ei suutnud Nõukogude Liit ja USA sisuliselt kunagi kokku leppida ühises relvajõudude kasutamises. 90. ja 91. aastal, kui Saddam Hussein oli õigusvastaselt okupeerinud Kuveidi, siis see õnnestus. Korraga olid kaks suurt jõudu korraga ühe lahenduse poolt. Aga see hetk jäi suhteliselt lühikeseks.”
