Hollandi islamivaenuliku poliitiku Geert Wildersi vend: ta vajab kogu elu ihukaitset, ma haletsen teda

Hollandi parempopulistliku islamivaenuliku poliitiku Geert Wildersi vanem vend, 62-aastane Paul Wilders rääkis intervjuus Saksa väljaandele Der Spiegel, kuidas tema vennast sai islamofoob ning kuidas ta elab pidevas tapmisähvarduste hirmus end varjates ihukaitsjate kaitse all.

Paul ei ole Geerti kohta aastaid avalikult sõna võtnud, kuid tema sõnul oli viimane piir Geerti pärast Berliini terrorirünnakut avaldatud fotomontaaž Saksamaa liidukantslerist Angela Merkelist, kelle kätel on veri.

„See ei ole enam poliitiline kriitika. See levitab vihkamist. Minu vend teab, et mõned tema toetajad võtavad tema sõnumit sõna-sõnalt ja et nad kasutavad Facebooki vägivallategudele üleskutsumiseks. Geert ei soovi vägivalda, aga ometi nõustub ta selliste sõnumite potentsiaalsete tagajärgedega,“ ütles Paul Wilders.

Pauli sõnul on Geertil, kes kujutab end Hollandi rahva tõelise esindajana, rahvaga ülivähe kontakte, sest ta lihtsalt ei saa välja tänavale minna, sest ta on koos naisega elanud salajases kohas 12 aastat ja nendega on pidevalt kaasas ihukaitsjad. Geert on saanud islamistidelt mitu tõsist surmaähvardust. Geerti maailm on väga väikeseks muutunud, see koosneb parlamendist, avalikest üritustest ja korterist, kus ta elab. Ta on sotsiaalselt isoleeritud ja igapäevaelust võõrandunud, rääkis Paul.

„Ta on lühisõnumite meister. Ja praegusel keerulisel ajal on see täpselt see, mida paljud inimesed tahavad: lihtsat poliitilist visiooni ilma igasuguste nüanssideta. Geert annab neile seda. Ta loob identiteedi: meie, hollandi rahvas. Ja ta loob ka vastaspoolused: moslemid, Euroopa Liit, eliit. Terrorirünnakud, pagulased ja eurokriis sisendavad hirmu ja rahulolematust. Minu vend, Prantsuse populist Marine Le Pen ja teised kasutavad seda meeleolu ära ja pakuvad näiliselt lihtsaid lahendusi: sisserändajad välja, piirid kinni, EL-ist välja. Aga meie probleemid on kaugelt keerulisemad. Geert müüb rahvale illusioone,“ ütles Paul.

Küsimusele, kas Geert tõesti usub, mida jutlustab, või on kõik näitemäng, vastas Paul: „Ta on vankumatu islamivastane. Aga selles segus on loomulikult küllalt strateegiat ja võimuiha. Geertil ei ole elus peale poliitika palju alles jäänud. Tema elu sõltub poliitilisest edust.“

Noorukieas oli Geert Pauli väitel kohutav nuhtlus, egotsentriline ja agressiivne. Geerti käitumine ema ja isa suhtes oli nii tülgastav, et nad ähvardasid ta tõsimeeli ühel päeval majast välja visata. Pärast kooli lõpetamist läks Geert aga Iisraeli, kus töötas asunduses ja mehistus.

Islamivihkajaks kujunes Geert venna sõnul aastate jooksul. Iisraelis nägi ta pingeid palestiinlastega. Hiljem Utrechtis elades kolis tema naabrusse üha rohkem türklasi ja marokolasi ning see ei meeldinud talle. Noore parlamendiliikmena külastas Geert delegatsiooniga Iraani, kuid tundis end nii halvasti, et põgenes hotellist lennujaama ja sõitis esimese lennukiga koju.

„Pärast 11. septembrit ning poliitik Pim Fortuyni mõrva 2002. aastal ja filmitegija Theo van Goghi mõrva 2004. aastal märkas ta, et poliitilisel maastikul on lünk, ning hakkas endale nime tegema islamivastasena. Siis tulid surmaähvardused ja kui sul on selle tõttu vaja pidevat ihukaitset, muutud sa veelgi paranoilisemaks,“ rääkis Paul.

Geertiga kohtub Paul aeg-ajalt perekondlikel üritustel, enamasti ema sünnipäeval. Siis ei räägita kunagi poliitikast, see on tabu. Kui Geerti kritiseeritaks, ta lahkuks ja katkestaks kõik kontaktid.

„Ta on blokeerinud mu Twitteris pärast seda, kui ma teda detsembris kritiseerisin. Nii temaga läheb. Neid, kes talle vastu astuvad, karistatakse. Geerti jaoks on olemas ainult must ja valge ega midagi vahepealset. Aga ma ei saanud vait jääda. Siin on kaalul rohkem kui need valimised. See on küsimus, kas me pitseerime ennast kinni, sulgeme piirid ja diskrimineerime inimesi nende religiooni või nende erinevate arvamuste tõttu. Hiljuti kõndisin ma mööda grupist noortest meestest. Äkki nad hüüdsid: „Me tuleme pärast valimisi külla ja õiendame mõned arved,““ jutustas Paul.

„Ta vajab ihukaitset ilmselt kogu ülejäänud elu. Ja isegi kui ta valimised kaotab, peab jätkama selle tegemist, mida ta teeb. Mida muud peaks ta tegema? Tema jaoks pole tagasiteed. Ma haletsen teda,“ lausus Paul Wilders.