FOTOD: Mart Sanderi vanaema maja hävis märtsipommitamises, aga armastatu surm päästis tema elu
Sanderi vanaema Hilja Fernanda Eonurma jaoks oli 9. märts traagilise tähtsusega juba enne pommitamist. "Vanaemal oli sõja ajal üks sõber, Ats, kellega juhtus väga traagiline õnnetus - tal plahvatas kodus priimus ja noormees suri põletushaavadesse. Saatuse tahtel juhtus see 9.märtsil 1943," selgitab lapselaps Mart Sander.
"Atsi surma-aastapäeval läks vanaema Rahumäe kalmistule tema hauale - ja seal hakkas kostma pommitamise kaja ja taevas läks valgeks nagu päeval. Maja, kus ta elas, hävis. Kummalisel kombel päästis armastatu surm vanaema elu. Minu ema, kes oli sündinud siis, kui vanaema Londonist pommitamise eest Eestisse tagasi oli tulnud, oli õnneks maale saadetud. Vanaema kaks õde olid Tallinnas, aga jõudsid varjendisse ja pääsesid. Üks neist ütles, et nuttis sõja ajal ainult ühe korra - siis, kui nägi varjendist väljudes Estonia teatrit põlemas."
Mustvalged kaadrid värvis Sander tosina aasta eest ise arvuti abil ära. "Kahjuks ei tea ma vanaema fotograafiaharrastusest palju, minu ajal ta kaamerat kätte ei võtnud. Ta elas enne sõda mitu aastat Londonis, sellest perioodist on albumis pilte, aga pärast sõda näis, et tal kas polnud enam kaamerat või oli eluga toimetulek kogu aja ära võtnud," tõdeb Sander. Hilja Fernanda Eonurm elas ka pärast sõda Tallinnas ning suri alles 2002. aastal.
Soomlased hoidsid hullema ära
Nii Nõukogude kui Saksa pommitajad olid II maailmasõjas Tallinnale pomme heitnud ka varem, kuid 9. märtsi õhtul kogunes Tallinna kohale seninägematu hulk Nõukogude pommitajaid. Esimene laine algas kell veerand kaheksa ja kestis umbes kaks tundi.
Paus osutus vaid hingetõmbeks ja pärast keskööd jõudis Tallinna kohale pommitajate teine laine. Seegi pommitamisvoor kestis mitu tundi. Kokku sai Tallinn tol õhtul ja ööl umbes 3000 pommitabamust, millest veidi alla poole olid erinevad süütepommid.
Lasnamäe lennuväljal paiknenud Saksa hävitajad olid suuresti lennuvõimetud ning õhku tõusid neist vaid üksikud. Koos Saksa sõjalaevade ja maapealsete õhutõrjekahuritega tulistati siiski alla mitukümmend Nõukogude pommitajat.
Teadaolevalt hukkus linnas umbes 750 inimest, teist sama palju sai vigastada. Peavarju kaotas aga umbes 20 000 inimest.
Tallinnasse suundunud pommitajate vahelist raadiosidet olid murelikult jälginud ka soomlased. Nende jaoks tähendasid Leningradist õhku tõusnud pommitajad tavaliselt seda, et valmistutakse Helsingit pommitama. Kaitse- ja vasturünnakulennukid valmistusid tegutsema.
Varsti selgus, et venelaste sihtmärgiks oli siiski Eesti pealinn. Soome lennukid olid aga juba õhku tõusnud ja seega kasutati juhust: Soome lennukid imbusid tagasi baasi suunduvate pommitajate hulka. Kui pommitajad Leningradi ümbritsevatesse baasidesse maanduma asusid, seadsid Soome lennukid end hoopis ründele. Pihta said väidetavalt sajad maapealsed lennukid. Osad neist olid valmistumas järgmiseks Tallinna pommitamise laineks, seega oleks märtsipommitamine võinud olla soomlaste abita Tallinnale veelgi traagilisem.
