Akadeemikutepere meenutab Tulvistet kui müüdimurdjat: ta oli üks neist, kelle suurust mõisteti laias maailmas märksa selgemalt, kui meil Eestis

Peeter Tulviste (28.10.1945–11.03.2017) jääb kolleegidele Eesti Teaduste Akadeemias meelde müüdimurdjana. Mida ta tipptasemel psühholoogia spetsialistina tegi ikka oma vaikse naeratuse, ühe maailma tippülikooli hariduse toel, sügava akadeemilisuse, perfektse lastetoa ja vaheda naljaga oma lõpmatust anekdootide varasalvest.

Vajas tõsist julgust, et sügaval stagnaajal 1980. aastal, olles ülikooli õppejõud ideoloogiliselt äärmiselt tundlikul erialal, kirjutada alla nn 40 kirjale. Vajas veel tõsisemat pühendumist, et taasiseseisvunud Eestis viia uutele rööbastele ülikoolielu ja lõimida vaid teadustööle spetsialiseerunud instituutide personal alma materi õppetööga. Sinna lisaks kümme aastat (1994–2004) Teaduste Akadeemia asepresidendina. See amet ajal, mil omaaegne teadusministeeriumi stiilis konglomeraat kujundati ümber kaasaegseks personaalakadeemiaks, ei olnud kindlasti meelakkumine. Vürtsiks selle traditsiooni murdmine, et Tartu Ülikooli rektori perekonnanimi pidi algama k-tähega.

Tema oli üks neist, kelle suurust mõisteti laias maailmas märksa selgemalt, kui meil Eestis. Tal oli õnne õppida oma aja maailmanimedelt nagu Aleksander Luria ning olla sisuliselt uue teadusharu sünni juures. Ta ei väsinud kordamast, et "me [=Tartu Ülikool] ei taha olla väljaspool konkurentsi. Me ei hakka konkureerima teiste vaeste ja väikeste ülikoolidega Eestis, vaid suurte ja korralike ülikoolidega teistes maades."

Tema eriala, kultuuripsühholoogia, on enam kui teadus. Kui Tõnu Puul on õigus ja kultuur on tõepoolest teaduse ja kunstide sünergia vaimne ja materiaalne väljendusvorm, siis on kultuuride võrdlemise psühholoogia üks meie inimeseks-olemise alustalade järelekatsumise viis. Selleks peab ise olema mitte ainult sügavalt kultuurne, vaid ka omainimene loominguliste isikute seas – mida Peeter Tulviste kinnitas tegudega nii tõlkija kui ka esseistina.

Oma teadusadministraatori ja poliitiku karjääri võttis ta heas meeleolus ja sõprade seas vahel iseloomustada vaid akadeemikule sobival veidi huligaansel moel. Nii oli tal välja pakkuda dekaani ametinimetuse etümoloogia (ehk tõlgenduse) alternatiivvariant. Nimelt olevat seda seostatud kohustusega esmaspäeva hommikuti poolmeelemärkuseta tudengid kõrtsidest ja arestikambritest nattipidi õppetööle vedada. See olevat olnud koera amet ehk ladina keeles de cani. Tõelised Kerberosed saavad kindlasti aru, mida ta sellise mõnusa huumoriga tegelikult öelda tahtis.

Meenutuse on saatnud Eesti Teaduste Akadeemia ajakiri "Akadeemia".