Reinsalu Peeter Tulvistest: hetkel, kui ühe rahva suur poeg lahkub, jääme rahvana orvuks

Peetri tegi suureks see, et Eesti riigi ja avalike asjade ajamisel ei kandnud tema tee eneseupitamise või omakasu mõtet.

Olen näinud ise, kui ta on tähtsatest ametikohtadest keeldunud ja enesestmõistetavalt pakkunud välja oma lahenduse. Kui tavatu tänases maailmas, ja seeläbi kui suur eeskuju meile kõigile.

Lennart Meri ütles kunagi Peeter Tulviste kohta, et ta on eestiaegne mees. Meri ei mõelnud ju kuulumist sõjaeelsesse ennast teostanud põlvkonda, vaid sisemist inimese kullaproovi. Tulviste oli rahvuslane, kes ei häbenenud seda selgelt välja öelda ja selle nimel võidelda. Kuid ennekõike oli ta suur inimene.

Peeter täitis teda vähem ja rohkem tundnud inimesi selle soojuse ja inimliku huumoriga, mis mõjus alati julgustusena iseeneses. Samas ei pehmendanud ta midagi heade suhete huvides. Põhimõttelistes võitlustes oli ta järjekindel ega tolereerinud kõlbelist relativismi. Peeter Tulviste teenis tõde siis, kui see oli avalikult keelatud ja teenis tõde ka siis, kui seda teiste asjade kõrval ei tahetud vahel tähele panna.

Hüvasti Peeter, pereisa ja eestlane, teadlane ja rektor, seltsitegelane ja riigimees! Sa näitasid meile teadmisi, vaprust ja väärikust neil hetkedel, kus seda enim vajasime.