Maris Meriste: meie väärikas riik väärib ilusat oma keelt, sellist korrektset keelt kasutab ajakirjanik Priit Hõbemägi
Küsime endilt tihti - kas me sellist Eestit tahtsime? Jah, suures piires ikka tahtsime! Aga tahtsime ka, et meile kallis eesti keel säiliks. Praegu, emakeelepäeva on tõesti imelik lugeda, et Eesti keelenõukogu on kadunud.
Mina olen üles kasvanud teadmises, et eesti keel on meie rikkus, mida ei saa meilt keegi võtta. Muudmoodi ei saanudki see ju olla, kui minu isa oli Emakeele Seltsi esimees. Ja seda sügaval nõukaajal, nagu nüüd meil on kombeks öelda.
Seepärast teebki mulle haiget ja mind murelikuks asjaolu, et me nüüdsel ajal enam oma keelt ei väärtusta. Lugedes Jüri Valge artiklit "Keelenõukogu kadumine näitab valitsuse ükskõiksust eesti keele vastu", muutusin nõutuks. Kas amerikaniseerumine on meid tõesti nii sügavalt haaranud, et me enam ei oska oma keelt väärtustada? Kui meil oli oht venestamiseks, siis olime kõik südilt oma keele kaitsel. Ma küsiks, kuhu nüüd see kaitse on jäänud? Kui meil isegi kõige kõrgemal tasandil ei väärtustata eesti keelt. Kurb, väga kurb.
Ma pole küll paberlehe lugeja, pigem digilehe ja interneti tarbija, aga see, milline eesti keel seal vohab, ajab lausa nutma. Kuidas saab nii valesti kirjutada, mõnikord ka rääkida? Riivab väga silma, kui ei teata isegi sõnade tähendust, aga püütakse olla vaimukas. Mida arvata sellisest pealkirjast: "Beyonce oli kängitsetud ilusasse kleiti"? Kui autor-ajakirjanik ikka üldse ei tea, mida sõnad tähendavad, siis ei peaks nö "hiilgama". Kängitseda saab muide vaid jalgu. Tore, eks?
Mina mäletan oma lapsepõlvest ja isegi veel hiljuti meie legendaarset keeletoimetajat Helju Valsi, kes viibutas meie poole nii mõnigi kord sõrmega, kui ikka asi väga viltu kiskus. Tõelise eesti keele armastaja ja hoidjana jääb ta minuvanuste südamesse ilmselt veel kauaks. Tema kirjutised olid huvitavad, analüüsivad ja keeleliselt isegi valusalt korrektsed. Ütlen seda seepärast, et mäletan koolipõlvest, kuidas mu klassikaaslased mõnikord naljatamisi ütlesid: "Seda on lausa valus kuulata, kui õigesti sa räägid!". Ega ma tol ajal sellest ju osanudki aru saada. Minu kodus oli ilus eesti keel väga hinnas ja meile vennaga õpetati iga hetk, kuidas tuleb rääkida ja kirjutada. Samas ei armastanud ma koolis üldse kirjandeid kirjutada.
Eks ma olen ise ka ennast nüüd lõdvemaks lasknud, aga mingi "kiiks" on lapsepõlvest ikka sees. Sellised inglise keelest laenatud vormid kriibivad minu kõrva väga valusalt. Eesti keeles on olemas ju väljendina "tuleb", mitte "saab olema".
Sellised eelpooltoodud kirjeldused näitavad minu meelest vägagi selgelt, et meil on vaja eesti keele tipptasemel valdajaid rohkem, kui me arvatagi oskame. Toimetajad, keeleteadlased on ilusa keele säilimiseks väga vajalikud. Järjest vähem on kahjuks ajakirjanikke ja ka teisi kirjatsurasid, kes kenast eesti keelest lugu peavad. Muidugi, meie järjest kiiremas maailmas on uudisväärtus vaja kiiresti inimesteni tuua, sest kes ees, see mees ju. Klikkide arvelt anname aga korrektsele eesti keelele alla. Ja seda ei tohiks mitte mingil juhul lubada.
Näitena tahaksin tuua küll ühe äärmiselt korrektse keelega ajakirjaniku, kelle kirjutisi alati huviga ootan ja naudin. Priit Hõbemägi on tema nimi. Tuleb tunnistada, et ükskõik, mida ma tema sulest loen või ka saateid kuulan, mul pole kunagi seda valus kuulata-lugeda. Samas, kui isegi Eesti Rahvusringhäälingus kohtab mõningaid ajakirjanikke, kelle keelekasutus jätab soovida, kuigi just seal peaksime me nägema-kuulma kõige paremaid professionaale.
Seepärast on mul hinges kuidagi eriti kurb, kui loen, et Eesti keelenõukogu tahetakse kaotada. Me oleme olnud nii uhked terve okupatsiooniaja oma keele üle, miks me siis nüüd tahame sellest ilma jääda. Me oleme suutnud oma keelt hoida läbi sajandite, olnud selle üle uhked, ärgem siis nüüd seda kaotagem. Ma väga loodan, et meie riigi sajandaks sünnipäevaks taastatakse keelenõukogu, sest meie väärikas riik väärib head ja ilusat oma keelt.
