Pealinlane Lapimaa kogemusest: igas keeles vastutulija tervitas rõõmsalt, jätkan sama suhtumist Pirita metsaradadel

Teretamine on tore suhtlemisvahend. Olen sündinud ja kasvanud Järvamaal ja koolis käies teretati igal ajal ja igas kohas kõiki vastutulijaid.

See oli kasvatuse küsimus. Hilisemas eas juba olude sunnil Tallinna asudes ja Mustamäe üürimajja kolides tekkisid probleemid keelelisel tasandil, sest tihti tervitatav ei saanud aru, milles probleem. Kuid viiekorruselises trepikojas lõpuks siiski jäi tervitamine jõusse.

Paar aastat tagasi sõitsin matkagrupiga Lapimaale vaatama "lapin ruskat". Vaat seal tundra matkaradadel, kus liikus palju igas keeles rääkivat rahvast ei kohanud ühtki vastutulijat, kes ei oleks naeratanud rõõmsalt ja tervitanud. See oli äärmiselt tore ja südamlik.

Kodus käin ma tihti Pirita metsas kas kepikõndi tegemas või lihtsalt kiires tempos jalutamas. Üritasin sama toredat suhtlemisviisi tervitamise läbi kaasa tuua. Suhtumine oli erinev, kuid nii südamlikku suhtumist, kui Lapimaal kogesin, suures plaanis esialgu ei kohanud. Kuid jätkan.

Samas linna tänaval ei kujuta hästi ette iga vastutulija tervitamist, kuid rõõmsat nägu peaks ikka ette manama.