Mart Helme erakonnakaaslastele: me ei saa takerduda lõputusse meediasõtta kuskilt välja ilmunud roheliste mehikestega. Me laseme nad maha
EKRE esimees Mart Helme saatis 1. aprillil erakonnakaaslastele kirja, milles selgitas, miks visati erakonnast välja juhatuse liige Maria Kaljuste ja Viimsi osakonna endine juht Jüri Derkun. Jõulises kirjas teatas Helme, et on kindla käega juht. Kusagilt erakonda ilmunud rohelised mehikesed lubas ta maha lasta. Alljärgnevalt Helme kiri.
Lugupeetud erakonnakaaslased,
eilsel juhatuse istungil otsustati, et seoses süstemaatilise mainekahju tekitamisega erakonnale ja terve rea põhikirja punktide vastu eksimisega arvatakse erakonna liikmete hulgast välja Saaremaa ringkonna esinaine Maria Kaljuste ja endine Viimsi osakonna juhataja Jüri Derkun.
Kuna nimetatud isikute poolt meediale antud ja lekitatud informatsiooni põhjal on avalikkuses loodud pooltõdedest ja täielikest valedest moonutatud pilt ning püütud asjaosalistest tekitada kuvandit, nagu oleks tegemist teisitimõtlejate represseerimisega, siis pean vajalikuks jagada täiendavat informatsiooni.
Kõigepealt. Jüri Derkuni ja Maria Kaljuste vastutöötamine erakonna juhtidele ei alanud sugugi paar nädalat tagasi. Juba ligemale pool aastat on mõlemad teinud sotsiaalmeedias erakonna ja selle juhtide aadressil halvustavaid märkusi, levitanud valeväiteid ja külvanud tülisid. Kõige selle üheks tulemuseks oli, et näiteks FB kogukonna Ekre sõprade klubi moderaatorid palusid tal seal oma destruktiivne tegevus lõpetada. Selle peale lahkus solvunud Kaljuste Ekre sõprade klubist. Nüüd väidab ta, nagu oleks ta sealt Monika Helme poolt välja visatud. See väide ei vasta tõele. Nagu ei vasta tõele ka väide, nagu oleks tema selle grupi asutaja. Grupi asutajaks oli Neeme Sihv. Seega on ajakirjanduses levitatud väited, mis tuginevad vaid Kaljuste sõnadele, valed ja mingist perevägivallast nimetatud FB grupis pole juttugi. Samas: vastab tõele, et kommuuni moderaatorid jälgivad liiklust leheküljel tähelepanelikult ja arvavad grupist tõepoolest välja kõik need, kes kasutavad seal lubamatut keelepruuki, norivad sihiteadlikult tüli või püüavad esitada rassistlikke ja muid seesuguseid seisukohti, mida saab inkrimineerida erakonnale, et selle mainet kahjustada.
Teine teema, mida andud kaasuse puhul pidevalt kilbile tõstetakse ja mis justnagu ongi praeguse konflikti põhjustajaks, on väide, nagu oleksin mina ebaeetiliselt ja jõuga üle võtnud Viimsi osakonna, sundides erakonna juhatust eelnevalt vastu võtma seitseteist uut liiget. Siin on otseste valeväidete esitajaks Viimsi osakonna endine juht Jüri Derkun. Kõigepealt. Uusi liikmeid hakati Viimsi osakonda vastu võtma juba varem ning kuus neist - teiste hulgas ka Viimsi osakonna uueks juhiks valitud Mihkel Saretok ja aseesimeheks valitud Toivo Urva võetigi vastu Harju-Rapla ringkonna juhatuse poolt ning nende vastuvõtmisega oli nõus juhatuse istungil ka Jüri Derkun. Ülejäänud avaldused laekusid kokkuleppel Harju-Rapla ringkonna esimehe Siim Pohlakuga otse erakonna juhatusse, kuna kandidaatide vastuvõtmiseks enne Viimsi osakonna koosolekut ja sellele järgnenud Harju-Rapla ringkonna koosolekut poleks jätkunud lihtsalt aega. Erakonna juhatuse koosolekul viibisid ka Siim Pohlak, Harju-Rapla aseesimees Paul Puustusmaa ja juhatuse liige Henn Põlluaas, kes kõik uute liikmete vastuvõtmise heaks kiitsid. Eelnevalt oli Siim Pohlak saanud uute liitujate nimekirja, millest teavitas ka Jüri Derkunit. Rääkida siin millestki ebaeetilisest, jõuga ülevõtmisest ja muust seesugusest on lihtsalt vassimine. Seda enam, et põhikiri sätestab, et erakonna juhatus otsustab liikmete vastuvõtmise, kui avaldused pole saadetud ringkonda. Ka väide, nagu poleks uued liikmed tohtinud kohe koosolekul hääletada on juba oma põhiolemuselt väär. Iga liikme õigused ja kohustused algavad hetkest, mil ta on erakonda vastu võetud.
Muide, Viimsi koosoleku tulemusi Jüri Derkun ei protestinud, vaid allkirjastas prorokolli vastuväideteta. Kui keegi püüab aga öelda, et erakonna esimees ei tohi käia erakonna koosolekutel ja erakond ei tohi vastu võtta uusi liikmeid, siis on ta millestki küll valesti aru saanud. Tahan siinkohal rõhutada: Viimsi on ligi kahekümne tuhande elanikuga omavalitsus (võrreldav Viljandiga) ja loomulikult soovime me seal valimistel kaasa lüüa ja tulemuse saavutada. Uute liikmete juurdetulv annab meile selleks võimaluse, senise olukorra jätkudes poleks meil oma nimekirjaga välja minna olnud aga mingit lootust.
Paar sõna ka meedias poriga üle valatud Saretokkidest. Viimsi vallas on juba aastaid käinud halastamatu võitlus erinevate poliitiliste jõudude vahel. Üheks võitluse objektiks on muidugi maa. Reformierakonna plaanid Viimsi staadionile käpp peale panna nurjati just Madis Saretoki poolt. Loomulikult süüdistati teda selle järel omakasus ja püüti algatada tema vastu kriminaalasja. Minu käsutuses on aga prokuratuuri vastus hagejatele, kus kõik Madis Saretoki vastu tõstatatud süüdistused ümber lükatakse. Samuti on naeruväärne, kui tema puhul on tsiviilasi selle eest, et ta oma autol valimisreklaami kasutas taunitav, Artur Talviku puhul aga heaks kiidetav. Ent ammugi ei peaks isa pattusid nuhtlema poja kaela.
Viimsiga seoses tahan eriliselt esile tõsta meie noorliiget Rain Pärnastet, kes on toonud erakonda terve hulga oma koolivendi ja sõpru. Muide, Viimsi osakonda on lisandunud uusi liikmeid ka pärast eelpool mainitud koosolekuid ja praeguseks on osakond maha pidanud juba mitu nõupidamist, kus arutatud nii valimistele minemist, nimekirja moodustamist kui reklaamiga seotut. See, mitte aga oma kibestumuse välja valamine ongi meie eesmärk poliitikas.
Paar sõna ka aukohtust ja selle otsusest. Ma ei saa paraku teisiti, kui olla aukohtu istungi ja sealt tulnud otsuse suhtes kriitiline. Esiteks ei vastanud aukohus Jaak Madisoni poolt aukohtule esitatud küsimustele, kus ta soovis saada hinnangut, kas Jüri Derkun ja Maria Kaljuste on eksinud põhikirja punktide vastu, mis nõuavad soliidset käitumist ja ei luba oma tegevusega erakonda kahjustada. Neile küsimustele jättis aukohus vastamata, teatades hoopis, et ei näe põhjust Derkuni ja Kaljuste välja arvamiseks erakonnast. Aukohus kohtus küll Derkuni ja Kaljustega, ei kohtunud ega kuulanud ära aga teist poolt ehk Jaak Madisoni. Seepärast võttis erakonna juhatus aukohtu seisukoha küll teadmiseks, ei pidanud seda asjaolusid arvestades aga pädevaks ning reserveeris lõpliku otsuse langetamise õiguse endale.
Milles me Derkunit ja Kaljustet lõppkokkuvõttes siis süüdistasime? Ei enamas ega vähemas, kui erakonna kahjustamises. Ei saa olla nii, et kui midagi erakonnas ei meeldi, joostakse kohe ajakirjanikele kaebama, tehes seda kõigele lisaks pooltõdesid ja valesid kasutades. Just seda Derkun ja Kaljuste aga tegid. Sealjuures tasub rõhutada: erakonna juhatuse ja volikogu liikmena olid Maria Kaljustel kõik võimalused, et eriarvamusi erakonna sees klaarida. Sama võib öelda kuni viimase ajani Harju-Rapla ringkonna juhatusse kuulunud Jüri Derkuni kohta. Millegi pärast nad seda ei teinud, eelistades alustada sissisõda sotsiaalmeedias ning minna seejärel oma musta pesuga juba peavoolu meediasse. On sealjuures märgiline, et ajakirjandusse lekkis süstemaatiliselt ka Derkunit ja Kaljustet puudutav informatsioon, millest olid teadlikud vaid vähesed inimesed, nende hulgas asjaosalised. Kui võtta veel arvesse, et mõlemad lubasid oma püha võitlust erakonna vastu jätkata, ei jäänudki juhatusel üle muud, kui Kaljuste ja Derkun erakonnast välja arvata.
Lugupeetud erakonnakaaslased,
on äärmiselt oluline, et kõik mõistaksid: me oleme astunud uude valimistsüklisse. Me soovime saavutada edu nii kohalikel kui järgmistel riigikogu valimistel. Me teame, et meie konkurendid (ja peavoolu meedia) ei tee meile seda kergeks. Seepärast ei saa me takerduda mingisse lõputusse meediasõtta kuskilt välja ilmunud roheliste mehikestega. Me laseme nad maha.
Inimene õpib, kuni elab. Antud juhtumist õppisime, et erakonna vaidlusi lahendatakse üksnes erakonna sees. Selleks on meil põhikiri, osakondade juhatused, ringkondade juhatused, volikogu ja erakonna juhatus. Kes neid kasutada ei taha ja oma erakonna peale meediasse kituma läheb, ületab punase joone. Derkun ja Kaljuste ületasid selle mitmekordselt ning seepärast oli ka erakonna juhatuse otsus, kui üks vastuhääl välja arvata, üksmeelne.
Me ei lase ennast oma missioonis väärata. Ilma meie erakonnata oleksid kooseluseaduse rakendusaktid riigikogus juba vastu võetud, Eesti oleks nõustunud massiimmigratsiooniga, piirilepingu ratifitseerimine käiks täie hooga, Kadriorus istuks reformierakondlane, Rail Balticu ümber hädaldaks vaid igasuguse administratiivse suutlikkuseta kodanikuühiskonna tegelased ning kartellierakonnad õitseksid enesega rahulolus nagu enne meie tulekutki.
Aga meil on veel väga palju teha. Me peame ära muutma senise presidendivalimise korra, muutma valimiskorda tervikuna, kaotama e-valimised, taastama Eesti suveräänsuse, viima läbi meie elu takistavate eurodirektiivide kriitilise auditi, astuma pikki ja otsustavaid samme meie kaitsevõime tõstmiseks, tõkestama vasakvalitsuse venestamispoliitika, tõstma ausse inglise- ja vene keele eest nurka visatud keeleseaduse, aitama uuele kasvurajale meie maaelu, taastama rahvusliku lisaväärtust tootva majanduse, tooma tagasi kõik koju tahtvad, kuid praegu võõrsil elavad eestlased, tooma tagasi õigluse mõiste meie kohtusüsteemi jne., jne., jne.
Mind süüdistatakse isikukultuses ja erakonnale püütakse lüüa templit Helmete erakond. Absurd. Meid on 8200. Meie pink pikeneb aeglaselt, kuid kindlalt ja kohalikud valimised ning veel enam riigikogu valimised toovad meie ridadesse kindlasti väärikaid ja Eestile pühendunud inimesi. Aga ma tahan kõigile kinnitada: jah, ma olen kindla käega juht. Jah, ma olen täielikult meie erakonna eesmärkidele pühendunud juht. Jah, ma olen veendunud rahvuslane ja näen Eestit ka 21. ja 22. sajandil meie rahvuskodu ja eestlaste rahvusriigina. Väikesed ja oma minale keskendunud inimesed ei saa ei mind ega meie erakonda tervikuna meie missioonis takistada. Me läheme provokaatorite ja peavoolu meedia tõejärgse propaganda kiuste edasi. Sest meie teenime oma rahvast, nemad teenivad võõraid peremehi.
