Miks IRLis pidevalt tülitsetakse?
IRLi pidev sisekriis on jõudnud järjekordse avaliku tülini, kus võitlevad erakonna esimees Margus Tsahkna ja nn poistebänd ehk kunagi Res Publica juhtimise juures olnud Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher, Siim Kiisler ja Sven Sester. On aga vale tõlgendada toimuvat õilsate isamaalaste võitlusena küüniliste respublikaanide vastu, nagu seda vahel tehakse.
Tüli formaalseks põhjuseks on vaidlus erakonna põhikirja üle. Edukat organisatsiooni ei takista ka vilets põhikiri, aga tõsi on, et IRLi põhikirja on erakonnasisene lõhe sisse kodeeritud.
Nimelt on IRLi eestseisuses 24 liiget, nende seas esimees ja kolm aseesimeest. Eestiseisuse liikmete valimisel on igal erakonna liikmel neli häält ehk ta saab toetada nelja kandidaati. Kriitika ongi, et see võimaldab luua neljaliikmelisi hääletusblokke, kus neli eestseisuse kohast huvitunut hangivad igaüks omale mingi hulga toetajaid ja kõigi nelja toetajad hääletavad ka teise kolme sama bloki eestseisusekandidaadi poolt.
Taolised hääletusblokid valmistasid IRLis suurt pahandust ka eelmises riigikogu koosseisus, kui IRList lahkus Andres Herkel mitme kaasvõitlejaga. Nimelt oli tollal IRLi eelmise valimiskorra kohaselt eestseisuse valimisel igal hääletajal hääli poole jagu valitava kogu suurusest. See võimaldas kokku panna suure hääletusbloki, mis võttis erakonna eestseisuses pooled kohad endale. Just Herkeli ja tema kaasvõitlejate toel muudeti põhikirja ja lõhuti need suured hääletusblokid väiksemateks, aga nagu näha, on tüli alles jäänud.
Hääletusblokke nimetatakse mõnikord manipuleerimiseks, aga tegelikult on see taolise valimiskorralduse loomulik tulemus. Teoreetiliselt on võimalik, et sisevalimiste aegsed blokid matavad sõjakirve peale valimisi maha, aga tegelik elu näitab, et viha jääb tuha alla hõõguma.
Kui blokihääletus tekitab erakonda püsiva lõhe, siis kuidas erakond jälle ühte liita? Üks lahendus on Reformierakonna oma, kus igal valijal on sama palju hääli kui on juhatuses liikmeid. Herkel hoiatas, et see võimaldab erakonna kontoril kokku panna suure hääletusbloki, mis kontrollib kogu juhatuse koosseisu. See on võimalik, aga Reformierakonnas mitu aastat kestnud sisepinged näitavad, et seda pole tehtud, vähemalt mitte edukalt. Siseopositsionäärid on juhatuses endiselt esindatud.
Margus Tsahkna välja käidud põhikirjamuudatuse kohaselt on igal erakonna liikmel juhatuse valimisel vaid üks hääl. See lahendab erakonda lõhkuvate hääletusblokkide mõju, aga sellel on veel üks huvitav mõju - nimelt tekib väikestel, aga distsiplineeritud gruppidel võimalus eestseisusesse oma inimene valida.
Reformierakonna valimissüsteem tekitab olukorra, kus juhatuses on vaid meediast tuntud vanad poliithaid, sest igal valijal on väga palju hääli ja ta soovib neid kõiki ära kasutada, eelistades omale tuntud inimesi. Tsahkna süsteemi kohaselt pole valijatel aga hääli pillata ja nad annavad neid kaalutletult sellele ühele, keda eelistatakse. Kui näiteks mõne piirkonna inimesed või mõne tugeva huvigrupi esindajad, näiteks naised, tahavad juhatusse oma inimest, siis oma toetajaid piisavalt hästi koondades on neil selleks palju parem võimalus kui Reformierakonna süsteemi korral.
Valimissüsteem mõjutab erakonna kui meeskonna tööd ja seega ka toimimist. Küll aga tuleb pidada alusetuks väiteid, nagu saaksid ühe või teise süsteemiga kuidagi olulistele kohtadele valed inimesed. Otsest valimispettust pole peale Kristiina Ojulandi juhtumit Eestis nähtud ja ka halva süsteemi korral on tegemist hääletusega, kus anti tegelikke hääli ja need loeti korralikult kokku.
