Tunnistajate ütlused, sotsiaalmeediateated ja USA radariinfo osutavad praegu ülekaalukalt, et 4. aprillil Khan Shaykhouni tabanud rünnaku korraldasid Süüria väed närvigaasi sisaldanud pommiga.
Milles kõik ühel meelel on?
Kõigi asjaosaliste – Süüria, Venemaa, USA, kohalike mässuliste, vaatlejate ja sotsiaalmeediakasutajate – jutus on üks ühine väide. Teisipäeval, 4. aprillil pommitasid Süüria valitsusväed Idlibi provintsis Khan Shaykhuni linna. Pärast pommitamist levis pommitamiskohas mürgine gaas, mis tappis kümneid kohalikke elanikke.
Kes elab Khan Shaykhunis?
Enne sõda elas linnas 50 000 elanikku. Linn asub rindejoone lähedal ja strateegiliselt olulises kohas – selle kaudu saab ära lõigata maantee, mis viib valitsuse käes olevasse Hama linna. Praegu kontrollib Khan Shaykhuni mässuliste allianss Tahrir al-Sham, eeskätt selle põhirühmitus: 2014. aastal linna hõivanud Jabhat Fateh al-Sham (JFS). Enne, kui JFS mullu ametlikult al-Qaedast lahku lõi, kandis ta nime Jabhat al-Nusra. ÜRO, USA, Saudi Araabia ja Türgi loevad neid endiselt terroriorganisatsiooniks. Välismaal nad siiski rünnakuid ei korralda.
Mis kell linna pommitati?
USA ja mässulised ütlevad, et varahommikul. Süüria valitsus ütleb, et nemad pommitasid linna sel päeval esimest korda alles kell 11.30. Tunnistajate sõnul toimus rünnak pigem hommikul 6.30 paiku ja pommitamine toimus lennukitelt.
AP, Al Jazeera, New York Timesi ja teiste meediakanalitega nimeliselt ja anonüümselt vestelnud tunnistajate ja arstide väited on kellaaja osas praktiliselt identsed: umbes pool seitse, igal juhul enne seitset. Samal päeval toimunud pressikonverentsil kinnitas ka provintsi tervishoiusüsteemi juht Mounzer Khalil, et linna pommitati kell 6.30.
Kell 6:57 ilmus kohalike mässuliste araabiakeelsel Facebooki-lehel Lenskhanshykon teade, et linna on tabanud neli raketti. See on praegu teadaolevalt esimene kirjalik tõend linna pommitamisest. Tunnistajate sõnul järgnes kolmele tabamusele plahvatus, neljas oli vaikne.
Kust lennukid tulid?
Nagu öeldud, väidab Süüria, et nemad pommitasid linna sel kuupäeval esimest korda alles kell 11.30. Kui see versioon tõele vastaks, pidanuks linna pommitama keegi teine. Süüria kohal lendavad ka Venemaa ning USA juhitud koalitsiooni lennukid, aga seni pole ükski osapool püüdnud väita, et emb-kumb oleks hommikuses pommitamises osaline olnud (tõsi, kohalike teatel pommitasid Vene lennukid hiljem samal päeval haiglat, kuhu gaasimürgituse saanud viidi). Küll aga on olemas tõendid, et tegu oli ikkagi Süüria lennukitega.
Linnas olnud pealtnägijate sõnul olid lennukid kuju põhjal otsustades nõukogude päritolu hävituspommituslennukid Su-22. Venemaa neid Süürias ei kasuta. Süüria valitsus aga lendab nendega regulaarselt; eelpool mainitud mässuliste Facebooki-lehe teatel pommitasid sama marki lennukid Khan Shaykhuni alles eelmise päeva õhtul.
Süüria opositsioonil on ka vaatlusühendus Sentry Syria, mis tegeleb sisuliselt lahinguluurega. Vaatlejate võrgustik jälgib Süüria valitsuse baasidest õhkutõusvaid lennukeid ja nende suunda, andes sellest sotsiaalmeedia kaudu võimalikult ruttu teada, et sihtmärkide elanikud teaksid varjuda. Päevas saadavad nad kümneid selliseid teateid. Võtmetähtsusega on postitus, mille järgi nähti kell 6.37 Kafr Nabudah´ küla kohal Vene (või nõukogude) päritolu lennukit. Google Maps näitab, et küla asub Khan Shaykhunist kümmekond kilomeetrit ida pool. Gaasirünnakust polnud tol hetkel veel teateid.
Süüria õhuruumis toimuvat jälgib radarite abil aga ka Pentagon, kes avaldas 7. aprillil ehk Shayrati baasi vastu antud õhulöögi päeval oma radariinfo. Radaripildi analüüsi järgi väljus 4. aprilli varahommikul Homsi õhubaasist lennuk, mis viibis kell 6.37 kuni 6.46 Khan Sheykhouni kohal. Eelnevast järeldub kolm fakti: linna pommitati ikkagi varahommikul, seda tegid Süüria õhujõud ja seega Süüria valitsus valetab mitme olulise detaili kohta.
Mida lennukid pommitasid?
Oluline on see sellepärast, et Venemaa ja Süüria ametliku versiooni järgi pommitati 4. aprillil mässuliste keemiarelvaladu, mille tagajärjel levis sündmuspaigal mürkgaas. Veebruaris tehtud satelliidipildid näitavad, et pommitamispaiga läheduses asus tõesti mingisugune ladu, mis oli juba varasemas sõjategevuses tublisti kahjustada saanud.
Selles videos näeb purustatud hoonesid lähemalt.
Ühtegi tõendit selle kohta, et hoonetes oleks olnud keemiarelv, pole Venemaa ja Süüria esitanud. Meenutagem aga, et nende versiooni järgi pommitati linna alles 11.30. Seega ei oleks kuidagi võimalik, et seesama rünnak põhjustas varahommikuse gaasi leviku. Mis omakorda näitab, et Venemaa ja Süüria mitte ainult ei esita oluliste üksikasjade kohta selgeid valeandmeid, vaid ei vaevu ka oma valesid loogiliselt seostama.
On aga tõsi, et mässulisi on varemgi kahtlustatud režiimilt sõjasaagina saadud sariini kasutamises: 2013. aastal ütles ÜRO eriesindaja Carla del Ponte, et selliste rünnakute kohta on „tugevad kahtlused, kuigi mitte konkreetseid tõendeid.“ See jäi ka viimaseks kaalukamaks sedalaadi süüdistuseks. Teisest küljest on olemas kindlad tõendid, et Süüria valitsus on sariini korra varem sõjas kasutanud, nimelt 2013. aastal Ghoutas. Ning kui mürk oleks lekkinud purustatud hoonest (selle asemel, et paisata seda õhku spetsiifiliselt keemiarünnakuks mõeldud lennukipommist), oleks ohvrite arv ilmselt olnud väiksem kui praegu – viimastel andmeil 89 surnut ja sadu kannatanuid.
Millist gaasi kasutati?
Ja kas tegu oli ikka sariiniga? Enne 2013. aasta Ghouta sariinirünnakut, mille järel Süüria valitsus sadu tonne keemiarelvi ära andis, oli neil vähemalt kolme tuntud mürkgaasi: väävel-sinepigaas, sariin ja VX. Isegi, kui eeldada, et ära anti kõik kemikaalid, jäid Süüriale aga alles tehniline võimekus ja teadlased, mille abil kõiki neid mürke edasi toota. Pärast Ghouta rünnakut on režiim kasutanud regulaarselt kloorgaasi, mis on nõrgema toimega (ehkki surmavate tagajärgedega) ja mida võib keemiarelvaks lugeda tavakeeles, aga mitte keemiarelvade vastase konventsiooni tähenduses.
Khan Shaykhunis kannatanutel ilmnesid ahenenud pupillid, suule kerkiv vaht, siniseks tõmbunud huuled ja krambid. See kõik sobitub sariinimürgitusega. Samas tsiteerivad välismaised uudisteagentuurid tunnistajaid, kes ütlevad, et rünnakukohal levis valge „suits“ ja kummaline lõhn. Sariin on lõhnatu ja värvitu, VX on merevaigukarva ja lõhnatu. Väävel-sinepigaas on iseloomuliku lõhnaga ja võib esineda erinevates värvitoonides, kuid selle mõju pole nii letaalne kui Khan Shaykhunis nähtu, samuti peaks see tekitama põletushaavadele sarnanevaid ville, mida praeguses fotomaterjalis ei paista. Soovijad võivad mürgitussümptomeid vaadata näiteks sellest väga häiriva sisuga videost.
Siin on aga üks konks: surmavaks gaasirünnakuks on vaja ainult väga väikest sariinikogust, mida võib pommi tootmisel segada ka teiste vedelate või gaasiliste ainetega. Ka tavaline majapidamisgaas oleks muidu värvitu ja lõhnatu, aga tänu sinna segatud lõhnaainetele tunneme gaasilekke ikkagi ära. Vahe on selles, et mürkgaasi ei segata teiste ainetega muidugi ohvrite hoiatamiseks, vaid selliste materjalidega, mis aitavad tal paremini levida.
Ühendus Piirideta Arstid kinnitas neljapäeval, et rünnakus kasutati ilmselt sariini või muud tugevat närvigaasi segatuna kloorgaasiga. Türgi tervishoiuministeerium, mille territooriumil mürgituse saanuid ravitakse, kinnitas neljapäeval, et sümptomid näitavad sariinimürgitust. Lähitulevikus saame tõenäoliselt teada ka pinnase analüüsi tulemused. Edaspidi plaanib Delfi anda ülevaate ka sellest, millised konkreetsed inimesed rünnaku eest kriminaalses mõttes vastutavad ja kes kunagi loodetavasti inimsusevastaste kuritegude eest kohtu alla lähevad.
