Eestlasest algaja jalkasõber tegi Sloveenias naljaka vea — fännitsoonis väga valet värvi riietes!

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jagab Eesti Maaülikoolis ökonoomikat ja ettevõtlust õppiv Grete Akenpärg. Grete sõitis Erasmus+ programmi toel õppima sama eriala Maribori ülikooli.

Hola!

Ma ei ole kunagi jalgpalli vaatamas käinud. Selle vea ma parandasin. Mulle öeldi, et Ljubljana-Maribori mängu tuleb näha. Selge!
Ühel lõunal viibides sõnasidki teised, et nad ostsid piletid, aga jõuame ka mulle osta. Ma lihtsalt jalutasin kaasa teadmata mis kuhu millal ja miks. Okei, ma teadsin miks, aga siiski. Maribori meeskonna värvideks on lilla ja kollane. Ljubljanal valge ja roheline. Mitu lillat või kollast asja mu garderoobis leidub? Aga rohelist?

Tatsasime siis väljakule koos piletiga, kuhu pidi kirjutama oma ees- ja perekonnanime. Sissepääs oli vaid ID-kaarti näidates. Järgnes turvakontroll.
Algselt n-ö katsuti läbi, seejärel vaadati koti sisu üle ning kuna mul oli näpu otsas sall ja lilla särk (mulle toodi), siis katsuti ka need läbi. Terve staadion oli turvatud. Ja mitte lihtsalt politsei, vaid ikka märulipolitsei ka. Ma ei ole küll jalgpalli vaatamas nii käinud, aga kahtlen siiralt, et kui Tulevik ja Flora mängivad, siis märulipolitsei kohal.

Kepslesin teiste jälgedes oma täpilise seeliku ja rohelise jopega aina edasi meie tsooni poole. Kõik olid jalul, kõik teadsid laulusalme, hüüdeid, liigutusi. Olin nimelt n-ö fännitsoonis värava taga. Eesotas oli mees ruuporiga. Terve mängu jooksul olid mõned vaiksed hetked. Enamjaolt käis laul ja ‘tants’. Pean tunnistama, et kohati meenutasid mulle nad isegi loomi.
Näiteks kui Ljubljana värava lõi, jooksid osad fännid ääre peale istuma/püsti seisma, keskmist sõrme viibutama ja mõni isegi sülitama.

Ühel hetkel pidi meie tribüün kokku poole võtma, et jalge ette seatud kile pea kohale tõsta. Ma ei saanud väga midagi aru, aga tegelikult moodustasime me ilmselt mingi kujutise ja eespool süüdati tuli. Seal ikka oli kõike – tavalist tuld, lillat tossu, suured lipud jne. Show oli äge, väga äge kogemus üldse. Mängu seis jäi 1:1.

Kui väljakult ära jalutasime, sain nii mõnegi pilgu. Võib ju mõelda, et seetõttu et ma armas neiu olen, agaaaa tegelikult minu rohelise jaki pärast.
Aga mu mõlemad kevadjoped/mantlid vms on rohelised. Ühed prouad isegi noomisid mind sloveenia keeles, mille peale ma midagi teha ei osanud, sest ei saanud ju aru.
Seejärel otsisid mu kaaslased välja selle lilla särgi, mida ma selga ei ajanud ja panid mu õlale. See tegi õnneks prouad oluliselt rõõmsamaks.
Kostus kommentaar kohalikult mu seltskonnast: “Ilmselt oled sa ainuke, kes rohelist kandes sellest tsoonist eluga välja tuli.”

Hiljem oma siinsele parimale sõbrannale, kes on kohalik.. oot.. kas ma talle hüüdnime olen pannud või? Vist ei ole – Helga. Ütleme, et ta on Helga (kinkisin talle munadepühaks üllatusmuna, kus oli sees kahest osast koosnev rebasega sõrmus, mille ta nimetas Helgaks).
Seega, kui Helga kuulis, et käisin mängu vaatamas, oli tal hea meel, sest see ikka vahva kuni hetkeni mil mainisin, mis tsoonis olin. Ta tõstis oma häält ja küsis kas ma olen hulluks läinud, et see tsoon on ju segaseid täis. Vahepeal pidavat fännid üksteist ootama, et kakelda. Ooops.

Tutvu ka Grete blogiga.

Näide Maribori fännide "tulevärgist":