EKSKLUSIIVSED KAADRID OTSE ÕHURUUMIST: Kuidas tangitakse moodsaid hävituslennukeid?
Kell neli hommikul avan silmad Inglismaal Mildenhalli linnakeses, asudes kahetunnise bussisõidu kaugusel riigi ühest põhilennujaamast Stanstedist. Keila suuruses linnas on kokku suisa kaks lennubaasi, millest ühes parasjagu viibin.
Kokkulepitud kohtumine leiab aset linnaäärse baasi väravas. "Kell 5.30 ole kohal," kõlas konkreetne korraldus. "Lendame kas sinuga või ilma, aga lend toimub igal juhul."
Viskan kiirelt riided selga, joon kiirelt ära lahustuva kohvi ja asun liikuma mainitud baasi suunas. Kell on 4.25. Sinna on hotellist ligi 4 kilomeetrit. Õues on veel pime, mõned linnud laulavad. Päikesetõus on tunni pärast.
Jalutan inimtühjas Inglise linnakeses, jõuan selle piirile ja keeran teele, mis viib õhuväebaasi suunas. Taevas hakkab hahetama. Kuulda on ka lennukimootorite müra. Suurel alal seisavad mitmed tankurlennukid.
Lend, kuhu kiirustan - olgu nüüd siis öeldud - on moodsaimate Ameerika õhujõudude hävitajate F-35 Lightning II tankimine õhus ja maandumine Eestis, Ämaris. Hävituslennukid võtavad kütust korralikult: kinnitamata andmetel kulub 300 kilomeetri läbimiseks üks tonn kütust. Seetõttu on neid vaja ka õhus vahepeal tankida.
Lennubaasi väravas tervitab mind baasi PA ehk sealne pressiohvitser. Ajal, mil heledapäine noor naisterahvas nimega Alexis mind tervitab, saabub kohapeale ka CNNi võttegrupp. Kusjuures CNN ei tea veel kuhu me lendame. Läbime turvakontrolli ja suundume siseruumidesse.
Hommiku jätkudes suundume kõik koos bussi peale, mis meid halli Stratotankeri juurde viib. KC-135 ehk stratotanker on tankurlennuk juba 1950ndatest, teenindades vajadusel kõiki militaarlennukeid. Stratotankeri akendeks on neli augutaolist moodustist külgedel, pisut suuremad kui tööarvuti monitor.
Kella 8.10 ajal tõuseme Inglismaal õhku. Lennukis on kohutav müra, istume nagu silgud pütis: kõik on militaarmaailmale omaselt lihtne ja praktiline, ei mingeid mugavusi. Tund pärast õhkutõusmist tuleb minu juurde pisut kollase näoga pressiohvitser Alexis. Nimelt ei talu ta lennuki rappumist ning - olgu öeldud - see lennuk raputab korralikult. "Kohe tuleb esimene tankimine," teatab Alexis. Rooman oma kohale lennuki tagaosas. Jah, rooman, sest poomioperatoori kõrvale saamiseks tuleb kõhuli visata, nagu temagi.
Kõlavad imelikud helid, visinad, undamised, viled. Aknast on näha moodsat hävitajat, mis aina läheneb ja läheneb. Poomioperaator teeb oma tööd, suunates pika ligi 10-15meetrise toru moodsale hävitajale "selga". Seejärel asutakse kütust ligi 100 miljonit dollarit maksvasse lennumasinasse pumpama.
Näen tankurlennuki aknast hävituslennuki piloodi nägu. Näen, et ta on kabiini kaasa võtnud pudeli vett. Mõtlen: "Ikkagi inimene, kes seda tipptehnoloogilist vidinat juhib." Samal ajal eemaldub kütusepoom kütusepilve saatel lennukist, kohe on kohal ka teine hävituslennuk - jälle sama protseduur.
Temperatuur lennukis on muutlik: vahepeal on soe, siis jälle külm. Mõned sõdurid lamavad naril, mõned tukuvad. Meiega kaasa tulnud F-35 hävituslennukite pilootide teine vahetus magab. Vahepeal süüakse miskit põlvetaskust võetud kotikesest. Üks meestega kaasas olnud ametnikest tuleb minu juurde ja palub tehtud pildid ette näidata. Vaadatakse huviga. "Kas ma pean midagi kustutama?" küsin. Vastuse asemel kerkib pöial. "It´s okay," öeldakse ja süüakse oma sööki edasi.
Kella 13.30 paiku maandume Ämaris. Lennujaama platsile maandunud F-35 hävituslennukid tunduvad maapinnal ebatäiuslikuna. Samas, ega sellised lennukid ei olegi mõeldud maas olema, ikka taevalaotustes on nende koht. Ja sinna sobivad nad suurepäraselt.
Toimetaja: Anna Põld
