Allakukkunud lennuki massi arvutamiseks võeti kasutusele spetsiaalsed metoodikad, sealhulgas merepõhjast üles tõstetud parameetrite salvesti andmed, vahendab Gazeta.ru.

Selle tulemusena sai teatavaks, et 24. detsembril Moskva oblasti Tškalovski lennuväljalt teekonda alustades oli Tu-154B-2 mass koos 24 tonni kütusega 99,6 tonni. Seegi oli üle normi, aga normi ületav 1,6 tonni polnud märkimisväärne ja probleeme see tavaliselt ei tekita.

Adleris lennukist keegi ei väljunud, välja arvatud komandör ja teine piloot. Midagi täiendavalt peale samuti ei võetud, kuid lennuki kütusepaagid tangiti maksimaalselt täis. Kokku oli pardal 35,6 tonni kütust.

Spetsialistide hinnangul oli lennuki õhkutõusmismass seega normijärgse 98 tonni asemel umbes 110 tonni.

Lennuk kerkis Adleri lennuvälja stardirajalt õhku alles 37. sekundil pärast hoovõtu algust kiirusel 320 kilomeetrit tunnis. Tõusunurk oli aga 4-6 kraadi. Kõik need parameetrid annavad tunnistust sellest, et lennukil oli raskusi enese maast lahti rebimisega. Tõusukiirus oli 10 meetrit sekundis tavalise 12-15 meetri asemel sekundis.

Kaks sekundit pärast õhkutõusmist tõmbas komandör juhise enda poole, mille tagajärjel suurenes tõusunurk 10-12 kraadini, mis oli aga ülekoormatud lennuki juhtimisel väga läbimõtlematu samm. Tagatiiba hakkas meeskond üles tõmbama 150 meetri kõrgusel ja kiirusel 345 kilomeetrit tunnis. Lennuki massi arvestades oleks seda pidanud tegema suuremal kiirusel, vahendab Gazeta.ru.

Lennuki varisemiskiirus (kiirus, millest aeglasema liikumise korral lennuk enam õhus ei püsi) kasvab koos massiga ning sõltub ka tagatiiva asendist. Võib juhtuda nii, et enne tagatiibade ülestõmbamist ületab kiirus varisemiskiirust, pärast aga mitte.

Kokpiti häälesalvesti andmetest selgub, et teine piloot küsis komandörilt luba tagatiibade ülestõmbamiseks, kuid viimane ei vastanud midagi. Teine piloot võttis vaikimist ilmselt nõusolekuna.

Lennuk jõudis 200 meetri kõrgusele, kui komandör tegi taas ootamatu liigutuse: lükkas juhise endast eemale ja siis tõmbas selle äkki jälle tagasi enda poole, kaotades selle manöövriga juba niigi vähest kõrgust.

Tööle hakkas maapinnale ohtliku lähenemise hoiatus. Tagatiibade kaldenurk oli 5-7 kraadi, kui komandör tegi liigutuse juhise ja pedaalidega, suunates lennuki vasakule. Tegelikult oleks ta pidanud tegema vastupidi. Lennuk kaldus 30-kraadisesse kreeni.

Sel hetkel kõlas ohtliku kreeni hoiatus. „Me kukume!“ karjus teine piloot.

Komandör tegi juhise ja pedaalidega liigutuse vastassuunda ja tõmbas juhise enda poole. Kohtumisnurk oli sel hetkel kümme kraadi. Lennuk kiirendas kuni 500 kilomeetrini tunnis. Kiirus kasvas, kreen suurenes, aga tõstejõud vähenes. Mingit kõrgusvaru praktiliselt ei olnud.

Veel mõne sekundi pärast, kui kreen oli juba 50 kraadi, ja kiirusel 540 kilomeetrit tunnis puudutas lennuk vasaku tiivaga vett. Sellisel kiirusel on kokkupõrge veepinnaga võrdväärne kokkupõrkega kaljupinnaga. Lennuk purunes ja selle tükid laotusid laiali suurele alale.

Kokku kestis Tu-154 viimane lend 74 sekundit.

Kuni veepinna puudutamiseni oli lennuk täielikult töökorras. Ilmastikutingimused Adleri lennuväljal olid soodsad.

Selgus, et hukkunud meeskond kogenud komandöri Roman Volkovi juhtimisel oli samast kohast õhku tõusnud vaid kaks kuud enne katastroofi – 2016. aasta 1. oktoobril.

Kogenud meeskonna tegevust ja töökorras lennuki käitumist järgmisel õhkutõusul Adlerist saab selgitada vaid sellega, et Tu-154 komandör ei teadnud, mis täpselt lennuki lastiks oli ja palju see kaalus. Seetõttu tangiti Adleris liiga palju kütust. Tõenäoliselt oleks tangitud vähem, kui oleks teatud, kui palju Tškalovskis pardale võeti.

Gazeta.ru kirjutab, et lennukile võidi laadida midagi mõõtmetelt väikest, aga massilt rasket.

Kui komandör oleks teadnud normijärgse õhkutõusmismassi ületamisest enam kui kümne tonniga, oleks ta kas lennust loobunud või lennanud ülekoormusega arvestades.

Lennukis viibisid kuulsa Aleksandrovi-nimelise ansambli liikmed, kes pidid andma uusaastakontserdi Vene lennubaasis Süürias. Neid saatsid Pervõi Kanali, NTV ja Zvezda võttegrupid. Kokku hukkus 92 inimest – 84 reisijat ja kaheksa meeskonnaliiget.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena