Vahetustutudeng Göttingenis: tuleb hoolikalt meelde jätta, kuhu oma ratta jätsid, muidu jäädki otsima
Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppes rakenduskeemiat ja biotehnoloogiat õppiv Egle Truska. Egle õpib sel kevadsemestril Saksamaa kuulsas Göttingeni Georg Augusti ülikoolis.
Aeg muidugi lendab ja juba ongi keelekursus läbi. Praegu tundub küll, et hea meelega õpikski siin terve semestri ainult saksa keelt. Keelekursusel osalejad tunduvad kõik vahvad inimesed olevat ning just sai nagu lähedasemaks. Õnneks jäävad kõik ikkagi semestriks Göttingeni ning olen üsna kindel, et saame juba peagi kokku.
Sain kursuse eest kokku 6 EAP-d ja peaksin nüüd olema B1.1 tasemel. Semestri jooksul saab siin tasuta keelekursustel osaleda, aga nendele on võiduregistreerimine, sest kohad saavad ruttu täis. Ehk mingile kursusele ikka pääsen, tahaks juba siin olles ikkagi keelt ka õppida. Olen olnud tänulik oma korporatsiooni Kalifornia koondise stipendiumi üle, mille sügisel sain. See on täitsa täpselt keelekursuse ja ühe kuu üüri tasu. Aitäh.
Linna sümbol on jalgratas
Enne Göttingeni saabumist ütles mulle minu tuutor, et siin sõidavad kõik jalgrattaga ning kindlasti pean ka mina endale siia jõudes jalgratta muretsema. Tartus vurasin ma kogu aeg rattaga ringi ning olin seda Tallinnas igatsenud, seega mulle see mõte meeldis.
Minu jaoks olekski vist selle linna sümbol mitte Gänselisel, vaid jalgratas. Näiteks ülikoolilinnaku keskel oleva tänavavalgusti otsa on isegi jalgratas pandud.
Lisaks on linnaruumis näha BIKEOMAT automaate. Seal saab näiteks rattakumme suruõhuga täita ning veel igasugu tarvikuid osta. Rangelt peab jälgima õhtul tulede kasutamist ratta ees ning taga, üldiselt keegi ei ületa siin linnas tänavaid punase fooritule põledes ning mingil juhul ei tasu pärast alkoholi tarvitamist ratta selga hüpata.
Oi ning jalgrattaid kasutatakse ära, et igasugu reklaami jagada. Mulle on korvi või pakiraami vahele juba vähemalt neli flaierit potsatanud. Ootan huviga, kui palju neid semestri lõpuks koguneb.
Minu jalgratta saaga
Päris esimesel keelekursuse päeval märtsi alguses oli üks libe sell keelekursust korraldavate inimestega kokku leppinud, et pakub vahetusõpilastele hea kaubaga jalgrattaid. Infotunnist väljudes andis see mees, nimetagem teda Rattameheks, meile väikesed lipikud kahe aadressiga: ühel päeval leiab ta ühelt aadressilt ning teisel päeval teiselt aadressilt. Läksime siis juba esimesel õhtul kogu kambaga seda meest otsima, et endale jalgratas saada. Kaup tundus päris hea: 25-35€ eest saad endale kogu semestriks jalgratta osta ning lisaks makstava 25€ deposiiti saad siis tagasi, kui semestri lõpus Rattamehele jalgratta tagasi viid (muide "tšekk" oli võlts sajaeurone).
Kui vahepeal peaks ratas katki minema, siis parandamine on tasuta. Nii me seal omale jalgrattaid valisime, igaüks oma kriteeriumite järgi. Mina otsisin endale korviga naistejalgratast, eelistatult käikudega ning olin päris õnnelik, kui vastava jalgratta ka leidsin.
Ega lugu muidugi nii lihtne ka ei ole, et maksad aga 30€ +25€ deposiiti ning asi korras. Kuna ratta väljavalimise õhtul olin haige ning õues hakkas vihma sadama, siis vaatasin endale esmapilgul sobiva ratta välja ning tahtsin koju kiirustada. Järgmisel päeval selgus, et käiguvahetaja tegelikult ei tööta. "Olgu peale," mõtlesin ma, aga siis läks käiguvahetaja täitsa katki ning keskmise raskusega käigu asemel oli mul järsku kõige kergem käik. Tollel hetkel olin muidugi oma ühiselamust eemal, et muud lahendust leida ning parandasin käiguvahetaja kilekotiga õigest kohast kinni sidudes. Olin tulemuse üle päris uhke, sest olenemata kentsakast välimusest ratas vähemasti töötas.
Lõputu remontimine
AGA ega lugu muidugi nii lihtne ei ole. Paari päeva pärast kooli minnes avastasin, et ööga oli tagumise ratta rehv õhust täiesti tühi. Tühja rehvi lugu on teistelgi Rattamehe käest ratta laenanutel juhtunud, näiteks sõbrannal Heidil juba vähemasti kolmandat korda. Igatahes olen ratast käinud juba kaks korda selle mehe juures parandamas ning mõni kolm-neli korda. Minu kilekoti süsteemi asendas ta vanast rehvist jupi välja lõigates ning sellega sidudes.
Tühja sisekummi asemele pani aga uue liiga suure kummi ehk praegu on see sissekumm mõnest kohast nö kahekorra ehk teatud hetkedel rattaga sõites on tunda põmps-põmps-põmps kahekordseid siserehvi kohti... oh jah, ma vist võiks ka Göttingenis rattaäri ajada.
Kahjuks ma vist rattaga pikemaid matku kui 10 kilomeetrit siin ette ei julge võtta. Pärast peab ratas käekõrval ehk tagasi lonkima.