Soome politoloog: kõik, mis Eestiga juhtub, mõjutab ka Soomet, eriti, kui juhtub halba
„Kui ka Soome oleks NATO liige, ei oleks mõistlik viia tema relvajõude Soome lahest lõuna poole. See nõrgestaks territoriaalkaitset ja see suurendaks tiibrünnaku ohtu Eesti kaitse põhjapoolse tiiva vastu. Soome ei saa teha Eestile suuremat teenet, kui hoolitseda selle eest, et Soome territoorium püsib soomlaste valduses ja sinna ei saa tekkida Eesti kaitset ähvardavaid sillapeapositsioone,“ ütleb Tarkka. „Seetõttu ei ole Eesti ja Eestit kaitsva NATO seisukohalt mõistlik kavandada Soome territoriaalkaitse nõrgestamist. Selle tugevdamine on Soome, Eesti ja NATO huvide kohane.“
Tarkka kirjutab oma raamatus sama, mida mõned teisedki on märkinud: Eesti on Soomele nii lähedal, et kõik, mis temaga juhtub, mõjutab ka Soomet, eriti, kui temaga juhtub midagi halba.
„Need riigid saavad kõige paremini ennast ja teineteist aidata, hoolitsedes oma territooriumi kaitsmise eest. Eesti kindlustab selle, toetudes NATO-le, mis suurendab ka Soome julgeolekut,“ kirjutab Tarkka.
Tarkka sõnul ei ole Eesti soov, et Soome astuks NATO-sse, sekkumine Soome siseasjadesse, vaid Eesti oma julgeoleku tähtis tegur.
„Soome NATO-liikmelisus suurendaks lisaks Soomele ka Eesti julgeolekut,“ märgib Tarkka.
Tarkka kirjutab, et relvasüsteemide järjekindel moderniseerimine, rahvusvaheline koostöö õppustel ja veenev territoriaalkaitsesüsteem on loonud olukorra, kus Soome saab NATO-ga koostööst kasu ilma liige olemata.
Tarkka sõnul saab Soome nii kaua hakkama, kui tal on pakkuda lääne vajatavat koostööd Läänemere piirkonnas.
Tarkka kirjutab raamatus ka Soome suhtumisest Eesti iseseisvusse.
Sihtumine iseseisvuse taastanud Eestisse on olnud külma sõja järgsel ajal ainus asi, mille puhul väljendas Soome avalik arvamus avalikult rahulolematust julgeolekupoliitika kõrgeima juhtkonnaga.
Soomes on pikka aega vaieldud selle üle, milline oli Soome ametliku juhtkonna suhtumine Eestisse ja tema iseseisvuspürgimustesse 1990. aastate alguses. Levinud on olnud arusaam, et Soome oleks tollase presidendi Mauno Koivisto juhtimisel võinud Eestit palju rohkem toetada ja aidata, kui ta seda tegi.
„Soovimatute väliste reaktsioonide ennetamiseks oli tark tõelisi mõtteid varjata. See diplomaatia alusreegel pani Paasikivi rääkima positiivselt tema arvates negatiivsest asjast ning Koivisto olema tõrjuv heaks peetud asja suhtes. Sellist käitumist on reaalpoliitikas mõnikord vaja,“ kirjutab Tarkka.
Tarkka sõnul ei suutnud Soome avalik arvamus selle reaalpoliitilise kulissi taha näha ja valas oma rahulolematust välja Koivisto Eestisse „jahedana näiva suhtumise“ peale.
