Lahkunud Koivisto toetas Eesti iseseisvust salaja: kultuuri nime all võib tegelda üsna paljuga
Rausmaa on kirjutanud väitekirja „Kyllä kulttuurin nimissä voi harrastella aika paljon – Suomen ja Viron poliittiset suhteet keväästä 1988 diplomaattisuhteiden solmimiseen elokuussa 1991“ („Kultuuri nime all võib tegelda üsna paljuga – Soome ja Eesti poliitilised suhted 1988. aasta kevadest kuni diplomaatiliste suhete sõlmimiseni 1991. aasta augustis“).
1989. aasta alguses küsis Soome kultuuriminister Koivisto seisukohta Eesti abistamise kohta haridusministeeriumi ja Tuglase seltsi kaudu. “Kultuuri nime all võib küll tegelda üsna paljuga,” vastas president. Soome kulutaski neil aastail Eesti abistamiseks üle saja miljoni marga, seda just kultuuri- ja haridustoetustena.
„Abi saladuses hoidmises õnnestuti liigagi hästi ja sellepärast jäi suuremale publikule mulje Soome jahedast suhtumisest Eesti iseseisvuspürgimustesse,“ kirjutab Rausmaa.
„Ilmekas näide oli Eesti välisministeeriumi Helsingi infobüroo, mille tegevust Soome riik rahastas. Büroo ametlik nimi oli Eesti kultuuripunkt ja raha selle tegevuseks koguti Soome ühiskondliku organisatsiooni Tuglase seltsi kaudu,“ kirjutab Rausmaa.
Ametlikel kohtumistel ja avalikes sõnavõttudes välistas Koivisto aga igasuguse poliitilise toetuse Eestile.
Augustis 1990 külastas Soomet Arnold Rüütel. “Rüütel palus Koivistot toetada Eesti püüdlusi Moskvas. Koivisto ütles, et on küll Eesti iseseisvuse poolt, kuid toonitas, et eestlased peavad selle ise Moskvalt nõutama, ootamata välist tuge,” kirjutas Rausmaa väitekirjas 2013. aastal.
Eesti toonased poliitikud mõistsid Soome olukorda. Rausmaa sõnul ütles aprillis 1990 Soomet väisanud ülemnõukogu spiiker Ülo Nugis, et saab Soomest aru ja et “eestlased oskavad vahet teha ametliku välispoliitika ja rahva arvamuse vahel”.
Soome välispoliitika nurgakivi oli heade suhete hoidmine Moskvaga, nii et Soome ei saanud Eesti iseseisvuspüüdlustele avalikku toetust üles näidata.
Rausmaa sõnul ei tahtnud Soome aga jääda ka täiesti passiivseks, sest Eestist võeti alates 1988. aastast Soome juhtkonnaga palju ühendust ja paluti abi.
Rausmaa sõnul vastas Soome sellele abipalvele „kultuurikoostööga“.
Järgmiste aastate jooksul tehtigi palju. Eesti sai Soome riigilt palju koolitus- ja ainelist abi. Kõike tehti Rausmaa sõnul võimalikult märkamatult.
„Võib öelda, et anti veidi nagu köögi kaudu,“ ütleb Rausmaa.
Soomel oli lisaks sugulustundele ka muid huve, mille tõttu oli Eesti iseseisvumisele hea kaasa aidata.
„Kui mõelda Soome rahvuslikele ja julgeolekupoliitilistele huvidele, on Soome seisukohalt kindlasti parem, et Soome lahe lõunakaldal on iseseisev väikeriik kui osa suurest Nõukogude Liidust. Aga ega sellise eesmärgiga ei saanud hakata avalikku poliitikat ajama,“ märgib Rausmaa.
„Soovimatute väliste reaktsioonide ennetamiseks oli tark tõelisi mõtteid varjata. See diplomaatia alusreegel pani Paasikivi rääkima positiivselt tema arvates negatiivsest asjast ning Koivisto olema tõrjuv heaks peetud asja suhtes. Sellist käitumist on reaalpoliitikas mõnikord vaja,“ kirjutab oma värskes raamatus Soome politoloog Jukka Tarkka.
Tarkka sõnul ei suutnud Soome avalik arvamus selle reaalpoliitilise kulissi taha näha ja valas oma rahulolematust välja Koivisto Eestisse „jahedana näiva suhtumise“ peale.
Täna hommikul oli Soome Yle hommikusaates "Ykkösaamu" ka toonane peaminister Esko Aho. Ta rääkis samast salajasest toest. Soome hakkas kohe Eestit isegi sõjaliselt (nn Eesti-projekt Soome kaitseväes) ja piirivalve ülesehitamisel toetama. See kõik on toimunud president Koivisto ametiajal. Ta oli samas esimene lääne riigipea kes külastas Eestit pärast taasiseseisvumist.
Koivisto ise ütles 2009. aastal Yles, et Soome ei oleks saanud Eesti kiiremale iseseisvumisele kuidagi kaasa aidata. "Minu arvates mõistab Soome rahvas seda väga hästi," märkis Koivisto toona. "Üldine suhtumine on olnud, et ei tasu sekkuda asjadesse, mis käivad meile endale üle jõu," lisas ta.
