Lugeja sõnul pole eestlane ateist: haldjatesse uskumisest kuni Sõnajalgade kassettide ribadeks kuulamiseni välja
Ehkki oleme suuremast osast nõukaaegsetest uskumustest üle saanud, püsib kristofoobia meis endiselt tugevalt, eriti vanemas põlvkonnas. Nõukogudeajaeelset Eestit selline usupelg ei iseloomustanud, samuti mitmeid eelnevaid põlvkondi.
Eestlased õppisid lugema katekismustest, esimene eestikeelne kirjasõna oli kristlik, 1739. aasta piiblitõlge pani paika meie tulevase kirjakeele. Need on faktid, mida iga kõrgharitud inimene arvatavasti teab. Ilma kristluseta ei oleks meil kirjasõna, ühtset kirjakeelt ega ka ligi 100 protsendilist kirjaoskust. Kindlasti ei saaks me õppida füüsikat.
Mis aga oli enne ristiusku? Ateism ei olnud see kindlasti. Ateist saab olla eeldusel, et ollakse midagi kuulnud Jumalast, ateism on Jumalast ärapöördumine, tema olemasolu eitamine, teadlik temasse mitteuskumine. Eestlastel ei olnud vaja Jumalat eitada, neil olid omad jumalused ja muust nad polnud kuulnudki. Eestlased, nagu ka teised põlisrahvad, olid sügavalt usklikud. Nad ohverdasid oma lapsi veekogudele, viisid ande puule ja kivile. Neil oli aukartus loodu ees. Nende leib sõltus tuulest ja vihmast, nad uskusid, et loodusnähtustel on hing ja neid saab meeleheaga mõjutada. Eestlased uskusid haldjatesse ja metsavaimudesse, hingede rändamisse ja kogu loodu hingestatusse. Kuna eestlased olid nii sügavalt usklik rahvas ja nende usk oli kristlusega väga sarnane, oli neil lihtne ristiusku omaks võtta. Seda on pikemalt selgitanud Ilmar Talve oma "Eesti kultuuriloos".
Tsaaririigi ajal oli koolides usuõpetus, samuti esimese Eesti Vabariigi ajal. Nõukogude okupatsioon tõi pöörde - esimest korda kohtus eestlane ateismiga. 50 aasta jooksul õpetati inimesi kristlikku usku põlgama, vihkama, kartma. Asemele anti kommunistlik ideoloogia, vaimulikest matjad ja laulatajad asendati ilmalikega, selle jaoks loodi lausa eraldi koolid.
Kui Eesti taasiseseisvus, kaasnes sellega suur usupuhang, Sõnajalgade kristlikku sõnumit kuulutavad kassetid on läbi aegade müüduimad helikandjad Eestis, need olid olemas pea igas kodus. Peagi puhang vaibus – eestlaste ees olid uued võimalused. Kuid tühimik, mida esmalt täitis loodus, seejärel kristlus ja lõpuks kommunism ning mis nüüd jäi tühjaks, tuli täita.
Inimesed otsivad siiani pidevalt midagi, mis neid vaimselt täidaks. Kristlusest ära hirmutatud, otsitakse vaimsust mujalt: teistest religioonidest, horoskoopidest, sensitiividelt, vandenõuteooriatest ja teadusest.
Aga isegi teadus ei saa religiooni asendada. Kui kristluse õpetus on alates selle sünnist püsinud muutumatuna, siis teadus, nagu teame, pidevalt areneb. See tähendab, et teadusele lootes oleme kinni oma aja teaduslikes saavutustes. Püüdleme edasi, ent samas ka püsime paigal, oleme abitud ja lükata-tõmmata. Eriti seetõttu, et erinevad teaduslikud uurimused räägivad üksteisele vastu. Kord loeme uuringut, mis tõestab, et vaktsiin põhjustab autismi, siis jälle loeme teist, mis väidab, et seost ei ole. Teadus keelab meil süüa tomatisüdameid, sest need tekitavad vähki, siis aga jälle lubab. Kord ütleb, et päike on kahjulik, siis jälle, et päike on eluks vajalik. Kord ütleb, et inimene ei peaks jooma piima, siis jälle, et piim on eluks vajalik.
Isegi füüsika ei aita meil elus olulisi otsuseid teha. Ehkki füüsika ja teadus on oluliseks religiooniks meie riigi presidendile, ei ole see religioon vastus kõigi inimeste jaoks.
Eestlane ei ole loomult ateist, tal on tugev kalduvus millessegi uskuda. Ma ei usu, et on õige sundida kõiki eestlasi uskuma füüsikasse, ma ei näe sellele ka mingit ajaloolist põhjust. Tehniline revolutsioon on animismi kõrvale tõrjunud, nõukogudeaegne ateism on kõrvale tõrjunud kristluse. Tänases Eestis on aga igaühel valik, mida ta usub. Eesti riik ei ole oma sadade registreeritud kogudustega aga kindlasti mitte rangelt ateistlik.
