Rattaga liikleja mured ja rõõmud: rattasõit on fantastiline hommikune ärataja, kui ainult inimesed kella peale ei ehmuks ja mugavaid teid rohkem oleks
Armastus jalgrattasõidu vastu on nakatanud suurel hulgal inimesi. Neil kõigil on jagada nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi. Mida neist õppida ja kuidas minna edasi, et ühiskond ja keskkond muutuks rohkem rattasõbralikuks?
Kui Evelina Nõmme neli aastat tagasi värske tudengina oma kolme kompsuga Tartusse kolis, oli üks pampudest teistest pisut erinev. Ta võttis uude linna kaasa hernekarva nõukaaegse jalgratta, mis kuulus nooruspõlves tema emale ja oli vanuse poolest neiust kõvasti eakam.
„Ma olin ratta üle hästi uhke. Mu meeles mõlkus teadmine, et noorena sõitis sellega minu ema, seejärel viis ta mind istme peal algkooli ning peagi õppisin ise sõitma. Nüüd olin omadega jõudnud ülikooli ja sõidutasin end jälle ise,“ meenutab Nõmme oma sõiduvahendi ajalugu.
Ta sõidab rattaga peaaegu aasta läbi. Viimastel talvedel on isegi ilm olnud ratturite vastu nii helde, et jalgsi on pidanud liiklema vaid mõnel päeval. Miks otsustab keegi ilmaolusid trotsides iga päev kahel rattal veereda? „See kõlab võib-olla liiga läägelt, aga minu jaoks on täitsa tõsi, et jalgratta selga istumine tekitab üleva tunde,“ räägib ta. „Võib-olla sellepärast, et sadulas olen ma ka füüsiliselt kõrgemal, kui lihtsalt ringi kõndides.“
Kaherattalisel väntab tudeng igal hommikul Toomemäele loengutesse ning peab seda parimaks äratuseks. „Kooli kõndides ma pooleldi ikkagi magan, aga kui sõidan, siis ma justkui kerin end käima. Eks see on füüsiline pingutus, sest veri hakkab kiiremini ringlema ja võtab natuke võhmale,“ selgitab Nõmme, kes peab end muidu küllaltki ebasportlikuks, kuid lohutabki end sellega, et vähemalt rattasõit annab panuse tugevamasse tervisesse.
Rattakell on sõbralik märguanne
Evelina sõnul mõjub rattasõit keskkonnale hästi kahel viisil. Esiteks säästame nõnda loodust kahjulikest heitgaasidest, teisalt on ratastega täidetud linn oluliselt kaunim kui iseloomutult veerevate metallkastidega. „Jalgrattad lisavad linnale elu. Sa näed inimesi, kes liiguvad tööle, koju, lasteaeda. Autod on elutud,“ leiab ta.
Nõmme veetis ühe õppesemestri ka Belgias ning tõdes, et see on ratturite paradiis, millega võrreldes on Eestil rattasõbralikkuse poole veel pikk tee minna. Praegu ei saa ta näiteks Tartus liigelda ainuüksi rattateel, vaid tuleb põigelda auto-, kõnni- ja mõne jalgrattatee vahel ning paratamatult on tarvis teha jalakäijatest möödumisel keerulisi manöövreid.
Eesti parempoolses liikluses peab sõitma nii sõidu- kui kergliiklusteel paremas ääres ning kõndijate läheduses jalakäija kiirusega, kasutades lähenemisel signaalkella. Evelina märgib aga, et paljud eestlased ehmuvad rattakella peale või saavad hoopistükkis pahaseks. Jalakäijad võiks aga mõista, et liiklusseaduse järgi on rattakell kohustuslik mitte niisama, vaid selle mõtte pärast - anda jalakäijale lähenevast jalgratturist teada, vältida otsasõitu ehk sõpradekski jääda.
Sama probleemi toob välja ka Tallinnas elav Kaija-Liisa Kuulmaa, kelle sõnul ei reageeri inimesed rattakella peale pahatihti üldse. „Ma lasen neli-viis korda kella ja mulle vaadatakse küll üle õla otsa, aga eest ära ei tulda. Seda juhtub kuuel korral kümnest, nii et ma pean pidevalt jalakäijatest muru kaudu mööda sõitma,” räägib rattur. Maanteeameti ennetustöö osakonna eksperdi Christina Vallimäe sõnul ei ole küll jalakäijal kohustust eest ära tulla, kui jalgrattur mahub temast ohutult mööda, kuid kui jalakäijaid on palju või kui jalutatakse koeraga, siis on viisakas hoida nii palju paremasse äärde, et ka ratturil oleks turvaline mööda sõita.
Pole teretulnud ei kõnni- ega sõiduteel
Kaija-Liisa suurim mure on rattateede puudumine. Jalgrattur peab sõitma autoteel, mis ei meeldi aga autojuhtidele. „Ma ise näen liikluses väga tihti rattureid, kes kuulavad kõrvaklappidega muusikat, kasutavad telefoni või teevad ohtlikke manöövreid, nii et ma tegelikult mõistan, miks autojuhid ei taha ratturitega teed jagada,” tõdeb Kuulmaa.
„Samas kõnniteed jagan ma aeglaselt liikuvate eakatega, lapsevankreid lükkavate emadega ja lastega, kes käituvad ettearvamatult.“ Seega on rattur justkui kahevahel. „Autojuhid tahavad, et nad liikleksid kõnniteel, jalakäijad soovivad neid suruda autoteele,“ möönab Kuulmaa.
Christina Vallimäe selgitab: „Liiklusseadus lubab juba mitu aastat jalgratturil ülekäigurajal sõita ja paljud seda ka teavad. Siiski tuleb enne sõiduteele sõitmist tähelepanu pöörata teistele liiklejatele ning kindlasti ei tohi ohustada jalakäijat. Enne sõidutee ületamist tuleb hoog maha võtta, veenduda turvalisuses ja seejärel ületada sõidutee jalakäija kiirusega. Autojuhid peavad ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalakäijale teed andma, kuid mitte sõitvale jalgratturile. Siiski peab ka autojuht olema tähelepanelik ja alati pööret lõpetades andma teed otse liikuvale jalakäijale ja jalgratturile“.
Vallimäe sõnul tekivad jalgratturitega liiklusõnnetused just seetõttu, et Eesti autojuhid pole harjunud nägema jalgratturit sõiduteel võrdväärse liiklejana. „Samas peab ka jalgrattur, kes sõidab sõiduteel, kinni pidama liiklusreeglitest, millele pööratakse jalgratturina sageli vähem tähelepanu kui autoroolis olles,“ lisab ta.
Kuna meie teedel pole jalgrattureid veel palju, ei osata nendega arvestada. Auto- ja bussijuhid ei hoia sageli jalgratturitest möödudes piisavat külgvahet. Üks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et autojuht märkab jalgratturit liiga hilja, kuid mitte alati. „Jalgratturi ohutuse tagamiseks võiks temast mööduda vähemalt 1,5 meetri kauguselt. Liiga lähedalt jalgratturist mööda sõides mõjutab sõiduk jalgratturit sõdavõrd, et ta võib tasakaalu kaotada ja kukkuda,“ toob Maanteeameti ekspert ilmeka näite tagajärgedest.
Ohtlikke olukordi põhjustavad ka jalgratturid, kes lähevad sõitma alkoholijoobes. „On üpris levinud, et suvisel ajal valitakse peale pidu, kus on alkoholi tarbitud, kojusõiduks just jalgratas. Siiski tasub teada, et ka jalgratas on sõiduk ja sellega sõites, peab olema juht kaine, “ rõhutab Christina Vallimäe
Kiirem kui ühistransport
Kaija-Liisa Kuulmaa märgib, et paljudes kohtades ei ole äärekividel laugeid üleminekuid, kuid järskudest äärekividest üles-alla sõitmine mõjub rattale väga halvasti. “Minu kodu juures tehti just teeremonti kohas, kus olid varem laugete üleminekutega ohutussaared. Uutel üleminekuid pole, nii et ma pean iga päev rattaga üles-alla põrkama,” on Kaija-Liisa Kuulmaa nördinud.
Ratast kasutab ta siiski põhilise sõiduvahendina, kuna Tallinnas on see tema meelest oluliselt kiirem kui ühistransport ning sel moel ei pea sõltuma sõiduplaanidest. Isegi ilm ei sega: vihma korral paneb ta lihtsalt selga vettpidava jope. Maanteeameti ekspert Christina rõhutab ka pimeda ajal enda nähtavaks tegemise vajalikkust. „Jalgratturil aitavad end teistele juhtidele paremini märgatavaks muuta erksavärvilised helkuritega riided ning jalgratta küljes olevad helkurid ja tuled.“
Kuigi jalgratta kasutamise eelis autode ees on tasuta ja tunduvalt lihtsam parkimine, on Kuulmaa sõnul probleemiks jalgrattaparklate kohatine nappus palju käidavates kohtades. “Minu jaoks on kummaline, et näiteks hambaarsti juures, kus käib väga palju inimesi, pean ratta panema tänavaposti külge. Seal on garanteeritud, et kui ma tagasi tulen, on mu ratas pikali lükatud,” on ta nõutu.
Vaid üks päev nädalas autosõiduks
Rattasõiduga kaasnevatest väikestest raskustest hoolimata on jalgratta oma peamiseks sõiduvahendiks valinud ka Tallinnas elav perekond Lents, kuhu kuuluvad pereisa Hannes, ema Mari-Liis ja nende neli last. Hannes soovis, et tema pere oleks rattausku, kuna tema meelest oli veider, et ta sõidab linnas päev otsa autoga ja õhtul läheb rattaga trenni, mille saaks tegelikult ära teha juba päeval liigeldes.
Pereisa tõdeb, et rattale üle minna ei olnud kerge, sest alati leiab põhjuseid, miks valida sõiduks auto: ilm on paha, tuul puhub kõvasti, jalgratta rehv on tühjavõitu. Samuti võttis aega, et leida selline riietus, millega sobiks nii ratta seljas vändata kui ka sõiduvahendilt maha tulles minna otse ärikohtumisele.
Hannes suutis lõpuks rattarutiini sisse elada, kuid keerulisem lugu oli lastega, kes ise rattaga ei sõitnud, aga keda oli vaja iga päev lasteaeda viia. Lahendus leiti Belgias sõpru külastades, kus pere nägi transpordiratast, mille ette on ehitatud suur korv. Sellesse Eestis haruldasse rattasse mahub sisse mitu väikest last ja ka kuhi poekotte.
Praegu võtab Hannes ühe päeva nädalas selleks, et sõita autoga ja teha neid toiminguid, mida kahel rattal on ebamugav sooritada. Ta tõdeb, et pole arvutanud, kui palju ta kütuse kokkuhoiult raha säästab, kuid igal juhul on rattasõit kasulikum nii perele kui ka keskkonnale.
Tänaseks on ka igal lapsel oma ratas. Linnas liigeldes jagavad vanemad oma järeltulijatele mõistagi õpetussõnu liiklusohutuse kohta. Nii oskab nelja-aastane Vahur öelda, et rattaga sõites ei tohi kindlasti olla sõiduteele liiga lähedal ning alati tuleb kanda kiivrit. Seitsmeaastane Ander lisab, et teed ületas tuleb ratta seljast kindlasti maha tulla.
Lisaks poiste nimetatud ohutusreeglitele on Maanteeameti eksperdi Christina Vallimäe sõnul oluline ka kontrollida, kas jalgrattal on olemas kõik sõiduks vajalik: töökorras pidurid, ees valge ja taga punane helkur, kodaratel vähemalt kaks oranži või valget helkurit ja signaalkell. Pimedas liigeldes peab ees põlema valge ja taga punane tuli. Jalgrattur võiks olla erksalt riides ja alla 16-aastased peavad kandma kiivrit.
