Lugeja | suhtes armastab alati üks rohkem ja see on normaalne
Toona tundus mulle kohe, et selles väites on sügav tõde. Nüüd, aastaid hiljem ja ise abielus olles võin neid sõnu vaid kinnitada.
Ideaalne armastus tundub olevat see, kui mõlemad armastavad teineteist korraga maksimaalselt palju, nii et nende vahel tekivad lausa sädemed. Piltlikult öeldes. Seda on aga peaaegu võimatu saavutada isegi hetkeks. Kui kuuleme kedagi väitmas, et temal just nii on, ei tähenda see, et tal ongi. Inimesed kannavad sageli oma tundeid partnerile üle, arvates, et kui nemad nii tunnevad, tunneb nii ka partner. Mõnikord lastaksegi oma partneril arvata, et jagatakse täpselt sama tunnet, et teise rõõmu mitte vähendada.
On normaalne, et meid jätavad vahel külmaks asjad, mis meie partnerile korda lähevad. Sageli tähendab mehe ja naise jaoks ideaalne kohting hoopis erinevat asja, samuti ideaalne puhkus, ideaalne õhtupoolik kodus jm. See võib tekitada palju valu ja pettumust ning enamasti igatsetakse endale partnerit, kellega saaks oma tundeid maksimaalselt jagada, kellega tuntakse ühtmoodi. Sellist inimest aga ei leidu, isegi kui ta oleks samas soost. Ja kui leiduks, oleks kooselu temaga isegi raskem.
Armastus ei ole tunne ja see ei tähenda ühesuguseid tundeid. Armastus annab motivatsiooni teha kompromisse, loobuda partneri pärast oma eelistustest (mõlemad võiks seda teha, mitte alati üks) ning oma isiksusepiire avardama (mul pole mingit huvi asja vastu, aga oma partneri pärast ma proovin).
Erinevused ja sarnasused ei ole need, mis näitavad, kas inimesed omavahel sobivad. On paare, kus on kokku saanud kaks väga erinevat inimest, ja neid, kus on saanud kokku sarnased. Lahku minna või kokku jääda võivad mõlemad. Ka see, kui partneritel on mõned sarnasused ja mõned erinevused, ei ole õnne garantii.
Armastus on võime ja tahe pühenduda, valmidus leppida teise vigadega, teha kompromisse, loobuda. Kui ainult üks teeb kõike seda, on halb. Ta kaotab iseennast ning pole lõpuks suuteline enam ka teist armastama. Kui suhtes on rohkem valu kui rõõmu, on ka halb. Ent on täiesti loomulik, et suhtes on ebakõlad, millega tuleb leppida ja millele lahendus leida.
Inimene, kes otsib partnerit, kelle pärast ta ei peaks muutuma, pole veel suhteks küps. Tal ei ole õiget arusaamist sellest, mis suhe üldse on, vaid tema näeb suhtes ainult oma vajaduste rahuldamist. Selline ootus, juhul kui ei tehta selles korrektuure, saab kindlasti suhtele saatuslikuks. Nagu ka hirm konfliktide ja ebakõlade ees.
Tülitsevad paarid on seetõttu need kõige püsivamad, juhul kui osatakse leppida ja hinge ei sigine sügavat haavumist. Kui paar tülitseb ja jääb ikka kokku, näitab see mõlema valmidust suhte pärast kannatada, mis on pika kooselu oluline eeldus. Kui on tahe oma suhet ehitada, jääb ajapikku tülisid ka vähemaks, nurgad lihvitakse, üksteist õpitakse tundma.
Me ei tunne alati partneriga ühtmoodi, vahel teeb isegi haiget see, et ta tunneb rõõmu nii erinevatest asjadest. Kõige olulisem on seda aga jagada ning leida kompromisse, et mõlemal oleks võimalik end õnnelikuna tunda. Armastus ei ole tundemöll ega eelda ühesuguseid tundeid. Armastus on soov pühenduda, valmidus teise pärast millestki loobuda ja enda piire avardada.
