Nördinud kodanik | Eesti lipu päeval teatas härra, et Pika Hermanni torni piletita ei saa
Mina, korraliku kodanikuna, tunnen kohustust võimalusel igast sellisest üritusest ka osa võtta. Olgem küll ausad - eks entusiasmi selleks olnud mõnikord rohkem ja mõnikord vähem. Igal juhul juhtus nii, et kui pere ja sõpradega eile, Haapsalust, veinipäevadelt Tallinnasse naastes kuulsime, et Eesti lipu päeva puhul on Riigikogu Toompea mäe otsas vahva ürituse korraldanud, mille raames ka Pika Hermanni torni saab tasuta külastada, oli meil koheselt kindel siht olemas. Mina, nagu ka keegi teine meie kambast, ei ole veel kunagi selles auväärses tornis käinud ja äreva positiivsuse hüppeline kasv autos oli seega muidugi lausa nahaga tuntav.
Tuleb ikka hea tunne südame alla küll, kui seda vägevust vahtida. Leidsime oma tee treppidest ja jalgteedest üles, mäele ja astusime kuberneri aeda. Kell oli veidi pärast veerand kolme ja rahvast oli üllatavalt vähe. Mõned idamaiste turistide seltskonnad kuulasid vanade puude varjus, keskendunult giidide seletusi, rõõmsameelsed noored Ameerika tudengid poseerisid suure sinimustvalge eksponaadi ees.
Lossi uksest vookles välja lühemat sorti saba, mille ilma suurema vaevata tuvastasime kui torni soovijate järjekorra. Inimesed järjekorras jagasid lahkelt selgitusi ja saime aru, et giid tuleb umbes poole tunni pärast ja võtab seltskonna endaga kaasa. Tuleb ainult pisut oodata. Igaks juhuks saatsime enda hulgast ka luuraja trepimademele, sealt paistvatelt valgetelt "A4" infot ammutama. Info oli, nagu meid algselt kohale juhatanud veebisaidi jutt, üsna pealiskaudne ja lubas, et torni saavad külastada kõik soovijad elava järje korra alusel.
Meie taha tekkis veel inimesi ja kella kolme ajal, kui tuur pidi juttude ja kirjade järgi pihta hakkama, oli huvilisi sabasse kogunenud vast poolesaja inimese ümber. Lahe. Aeg läks ja järjekord kasvas.
Lõpuks, umbes veerand neli astus uksest välja energilise olekuga noormees mustas jopes – ilmselgelt giid - ja teatas, et nüüd hakkab asi peale ja palus rahval endaga kaasa tulla. Kõik nii, nagu lubatud. Kerge jutusumina saatel hakkasime trepist üles astuma ja ootasime pinevusega, turvakontrolli, mille kohta giid selgitusi jagas. "Kott otsitakse läbi ja ilmselt on seal metallidetektor ka", seletasin ka pojale. Eestpool, trepil oli ukse kõrvale ilmunud veel üks, hallis ülikonnas tegelane, kes midagi giidi ja paari sisenejaga arutas. Kuulsin sõna "pilet", aga kuna sisenemine jätkus ja giid miskit täpsustavat laiale ringile ei öelnud, jäi see vaid juhuslikuks sõnaks.
Olime aga juba ukse juures ja mu naine pojaga astus uksest sisse. Olin juba järgi astumas, kui härra hallis ülikonnas, kes oli giidiga just jutu räägitud saanud, minu poole pöördus. Leidis aset järgmine dialoog:
Härra hallis ülikonnas: "Et jah, et siin on sedasi, et me laseme sisse ainult piletiga, et esitage pilet, palun!”
Mina (hämmeldunult): "Tere, vabandust, mis piletist jutt käib, ma sain aru, et täna on tasuta külastus elava järjekorra alusel."
Härra: "Et, jah, et siin jagati pileteid inimestele, kes tahtsid tulla."
Mina: "Vabandust, aga meile ei jagatud piletit, kust või kelle käest sella saama pidi?"
Härra: "Siin umbes pool tundi jagati pileteid, nüüd on nende piletitega sissepääs!Soovijaid on nii palju, et kõik ei mahu meile siia torni, eelmine seltskond on ka veel üleval."
Mina: "Saan aru aga me isegi ei näinud kedagi, kelle käest oleks selle pileti saanud"
Härra: "No võib-olla hiljaks jäite, piletid said otsa, inimesi on nii palju."
Mina: "Aga mis nüüd saab? Me oleme siin juba üle poole tunni seisnud, aga piletit meil pole, kuna isegi ei teadnud, et see olema peab."
Härra: „Piletit ei ole - astuge kõrvale!”
Astusime sõpradega kõrvale, kuid ka tagant tulijad teatasid, et neil pole piletit ja ka nemad ei teadnud piletist midagi. Tekkis kergemat sorti rahulolematuse sumin. Nõuti selgitusi. Giid, kes üritas asja kiirendada, tuli ja pakkus uksel seisvale härrale, et võiks selle pileti teema "üle lasta", arvas, et kõik mahuvad sisse ja märkis, et enamikel järjekorras olijatest niikuinii polegi piletit.
Härra hallis ülikonnas jäi aga endale kindlaks. Üllatuslikult selgus, et siiski oli ka hulgaliselt neid, kellel see maagiline pilet olemas oli ja need õnnelikud vantsisidki nüüd õiglaselt järjekorrast mööda. Kuna kell oli juba kolm läbi, siis olevat see ka viimane tuur. Mäng läbi.
Pisut aega seisime veel noruspäi trepil. Naine, kes oli pojaga sisse saanud, helistas ja küsis, kus me oleme ja otsustas peale selgituste jagamist kollektiivist mitte irduda ning tuli samuti tagasi välja. Lahkusime sündmuskohalt suhteliselt segaste tunnetega ja suundusime tagasi Toomparki.
Hiljem kuulsime, et kuna piletita inimeste hulk oli rahva hulgalise lahkumise tõttu piisavalt kokku kuivanud, siis lasti agaramad siiski sisse. Õnnitlused neile.
Olgu. Võtan süü omaks. Ma olen ise loll ja ei saanud aru, et sõnad „elav järjekord” tähendab tegelikult pileti alusel sissepääsu. Olgu. Aga minusuguseid lolle on palju. Ja võib-olla on neid tulevastel üritustel ka. Äkki oleks mõistlik järgmisel korral juba avalikus infos sellised pisiasjad pikemalt lahti seletada.
Ma saan aru, et meie kuulsaimat torni külastas eile kokku ligi seitsesada inimest. See on tohutu rahvamass, keda hallata ja müts maha meeskonna ees selle tubli töö eest. Kindlasti oli enamik neist inimestest tuuriga väga rahul. Loodan, et järgmisel aastal, kui täna näpuga välja näidatud vead on kõrvaldatud, kuulun ka mina selle enamiku hulka.
