Kaarel Tarand: rahvastiku vähenemisega kaasnevatest probleemidest päästab meid masinate maksustamine
Kaarel Tarand kirjutab Sirbis, et väheneva rahvaarvuga toime tulemiseks ei ole vaja mitte sisserännet suurendada, vaid hoopis suurt plaani ja üks tõhus suur plaan oleks töö tegemine kolmes aspektis täielikult ümber mõtestada.
"Eesti majandusel on õnnestunud kasvada olukorras, kus uusi maavarasid pole leitud, soid ja metsi põldudeks ja vabrikutealuseks maaks pööratud ega tööealine rahvastik kasvanud," kirjutab Tarand ja järeldab, et kasvu on põhjustanud inimeste nutikus ehk tootlikkuse tõus koostöös uute tehnoloogiate kasutussevõtmisega.
"Masinate maksustamise teema (nagu ka kodanikupalk, millele inimarengu aruande koostajad otsustajaid mõtlema julgustavad) pole enam ammu futuroloogide ja visionääride pärusmaa. Majanduslikus plaanis on mõistlik tööjõuna lõiguti võrdselt ja lõiguti ebavõrdselt kohelda nii elus inimesi kui ka elutuid töötajaid. Banaalsuseni korratud supermarketite iseteeninduskassade näite varal on kõik lihtne: kus võimalik, asendab masin inimese niikuinii ja millistes töövaldkondades ning millal see juhtub, on samuti laias laastus teada," märgib ta ja nendib, et on poliitilise otsuse taga, kas seda protsessi soosida või takistada. "Minu poolest võiks mingi eelistusjärjekorra alusel majandusele ka sektorite kaupa ülemineku korraldada. Nii nagu inimkond püüab vältida hukku kliimamuutuste tagajärjel, kiirendades selleks maksude ja toetustega energeetikas üleminekut taastuvatele toorainetele, saaks toetusskeeme rakendada mis tahes majandussektoris."
"Esimene ülemineku eeldus on loobumine kauasest kinnismõttest, et just töö (kui ainus ellujäämise allikas) annab inimelule mõtte või teeb koguni vabaks, nagu eelmise sajandi halbades unenägudes. Teiseks, et töö on midagi sellist, mida inimene peab tegema ajanormi alusel (8 tundi päevas) ja kindla hulga aastaid (pensioniea piirini), sõltumata sellest, kui palju on inimesel ette näidata tervena elatud aastaid ja milline on rahvastiku vanuseline struktuur. Ja kolmandaks, et ettevõtlust kui sellist õilistav väärtus on „töökohtade loomine“. Kui õige pööraks selle kõik pea peale ja üritaks leida lahendatava võrrandi tekitamaks olusid, kus väärtus on inimeste mittetöötamine (tööorjuse või sunni tähenduses) ja kõige vältimatu, kuid sundiva delegeerimine masinatele, ning kus ettevõtluse loosungiks ja uhkuse asjaks on inimeste tööaja vähendamine kuni nullini. Töökohtade kaotamine tooks kaasa aga preemiad, soodustused, maksuvähenduse jne. Kuni pole proovinud, ei saa kinnitada, et see pole võimalik."
