FOTOD | Liiva kalmistul mälestati NKVD käe läbi hukkunud riigivanemaid, sõjaväelasi, ühiskonnategelasi ja eraisikuid
Täna meenutati punaokupatsiooni toime pandud massimõrva, milles NKVD sõjatribunali otsustega mõisteti surma ja hukati kümneid süütuid eraisikuid, Eesti Vabariigi ühiskonna- ja poliitikategelasi ning Vabadussõjast osavõtnuid.
1941. aasta algusest suve lõpuni korraldas stalinistlik režiim Pirita-Kosel Scheeli suvemõisas massimõrva, milles tapeti palju eesti ühiskonnategelasi ja riigiametnikke ning sõjaväelasi ja eraisikuid, kes olid jäänud ustavaks Eesti Vabariigile. Ajaloolaste hinnangul hukati endises Scheeli suvemõisas ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel. Seal mõrvati hulk politseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht Helmut Veem, ning Vabadussõja kangelased, kindralmajor Aleksander Tõnisson ja kolonelleitnant Oskar Luiga.
„Seejuures süüdistati Eesti kodanikke Vene NFSV — s.t võõra riigi — kriminaalkoodeksi sätete alusel,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu. „Need metsikud hukkamised, mis Scheeli suvemõisas toime pandi, annavad tunnistust, et sovetivõimule ei läinud ei juriidiline, ajalooline ega inimlik õigus kõige vähematki korda. Punaokupantide eesmärk oli hävitada Eesti riik, tappes selleks riigijuhte ja ametnikke, aga ka lihtsaid kodanikke, ning kustutada sel kombel eesti rahva mälu,“ rõhutas Reinsalu. „Seetõttu on enesestmõistetav, et oma iseolemise ja identiteedi hoidmiseks peame toonaseid sündmusi põlvest põlve meeles pidama.“
Riigi peaprokurör Lavly Perling märkis oma kõnes: „Need, keda siin ja praegu mälestame, elasid eeskujudena ning surid kangelastena. Meie kohus on neid austada ja mäletada, aga ka järgida neid nende tegudes, ideedes ja veendumustes, hoolida oma riigist ning anda oma osa meie oma vaba riigi kestvusesse”.
Pankur Klaus Scheelile kuulunud Pirita-Kose maavaldus natsionaliseeriti 1940. aastal ja anti NKVD käsutusse. Alates 1941. aasta algusest toimusid seal NKVD sõjatribunali salaistungid, kus kohtualused mõisteti surma ja lasti kohapeal maha. Hukatute laibad maeti sealsamas hoonete põrandate alla ja parki. Aastatel 1941–1942 leiti Scheeli suvemõisast 78 hukatut, kellest avastamise ajal õnnestus identifitseerida vaid 34.
Kuna samal ajal nende inimeste hukkamisega küüditas sovetlik okupatsioonivõim Eestist palju nende sugulasi ja omakseid, siis ei olnud neil võimalik aidata mõrvatuid ära tunda. Seetõttu tehti mõrvatud kindlaks hukkunute kirjelduse, riietuse ning neilt leitud esemete ja dokumentide abil.
NKVD tribunal tegutses Pirita-Kosel 1941. aasta augustini. Paljud arreteeritud hukati kiirkorras pärast NSV Liidu ja Saksamaa sõja algust.
Okupatsiooni ajal kuulus Scheeli suvemõis sovetiarmeele ning kogu info hukkamiste kohta oli salastatud ja sündmustest rääkimine rangelt keelatud. Alles 1990. aastal oli Eesti NSV KGB sunnitud massimõrva tunnistama ja samal aastal algatas Eesti NSV prokuratuur 1941. aasta sündmuste uurimiseks kriminaalasja, mille raames õnnestus kindlaks teha veel hulk mõrvatuid.
1942. aasta sügisel maeti Pirita-Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähikonnast leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus tänapäeval paikneb punaterrori ohvrite mälestusmärk.
Aastail 1940–1941 arreteeris Nõukogude okupatsioonivõim ligi 8000 inimest, neist enamik — peaaegu 7800 — mõrvati Eestis või hukkus Venemaa laagrites. Okupatsioonivõim küüditas ligi 10 000 inimest, kellest umbes 6000 suri Venemaal. Tuhatkond inimest jäi teadmata kadunuks.
