Arborist Heiki Hanso: hõberemmelgas oleks arukas tekkinud olukorras maha võtta
„Hõberemmelgast on saanud hoiakute sümbol – seda eesmärki on tähelepanuaktsioon suurepäraselt väljendanud ja kõigi inimeste silmaringi avardanud, kuid unustatud on eesmärk, milleks seda tehakse. Seal käib Eesti mastaabis kõige liiklusõnnetusrohkema ringristmiku rekonstrueerimine. See on kümnete tuhandete inimeste huvides. Selles mõttes ei näe ma muud varianti – see peab tehtud saama,“ sõnab Hanso ja nendib, et hetkeolukorda arvestades on kõige mõistlikum puu maha võtta.
„Meie töös ongi nii – kui me peame puu raiuma, siis on ikkagi tegemist halbadest valikutest parimate leidmisega ja põhjendatud tegevusega.“ Hanso selgitusl keelitavad arboristid pidevalt inimesi puusõbralikult mõtlema, selgitavad puude väärtust ja on sellega aastas päästnud sadu ja sadu puid, kuid peab nägema ka seda, et linnaruum on tehiskeskkond, kus puu on luksusese ja paratamatult soovivad kõik, et linna arendataks edasi. „Paigal tammumisest ja mitte midagi tegemisest ei võida ju keegi midagi. On valimiste aasta, selle juures juhtub väga palju ja tõenäoliselt ka läbimõtlemata asju,“ viitab ta linna möödalaskmisele ja lisab, et ühelt poolt on ringristmik kaua oodatud ja teisalt on väga väärtuslikud nii remmelgas kui ka teised tuhat puud, mis protsessi käigus maha on võetud.
Praeguse seisaku eest vastutab Hanso sõnul töö tellija ehk Tallinna linn. „Siin on praegu tegemist tellija hoiakuga,“ sõnab Hanso ja selgitab, et linna tegemata jäetud ennetustöö ehk olematu kaasamine ja kommunikatsioon on tinginud olukorra, kus kogu võimaliku kahju kannab töövõtja. Hanso märgib, et on Nordeconiga teinud palju koostööd ja kiidab neid kui ühte keskkonnasõbralikuma mõttelaadi esindajat oma valdkonnas, kes pöörab väga palju tähelepanu sellele, et oma projekte võimalikult väheste keskkonnakahjudega ellu viia. Samuti on oma valdkonna tipptegija ka K-Projekt, kellel poleks kindlasti ülejõu käinud tellija soovil remmelga säilitamine sisse arvestada.
Hanso näeb ebaõigluse likvideerimiseks kahte lahendust. Üks on tänada kõiki teema tõstatamise ja tähelepanu eest, võtta puu maha ja loota, et edaspidi on tellijad sunnitud rahulolematuse ja meediakära ennetamiseks keskkonnasäästlikumalt mõtlema. „Tellija poolt oli kommunikatsioon null. Avalikkusega pole suheldud. Nad pole selles kunagi hiilanud, nad peavad seda õppima. Linnaametnikke on keeruline spetsialistideks nimetada, kui nad kardavad inimestega rääkida ja neile asju mõistlikult põhjendada,“ leiab Hanso ja jätkab, et teine lahendus, milleks enam aega pole ja mida oleks pidanud eos planeerima, on puu teisaldamine.
Arborist selgitab, et insenertehnilised lahendused on selleks olemas: kaevatakse kanal, pannakse koos väga suure mullapalliga puule metallkelgud alla ja vintsitakse 50-60 meetri võrra eemale sobivasse kohta. Selles vanuses paju on väga tundlik ja selle nihutamiseks on vaja aega – ideaalis oleks seda pidanud hakkama kolimiseks ette valmistama paar aastat enne tegu ennast ja see oleks hõlmanud endas põhjalikku analüüsi puu tervise ja seisukindluse kohta. „See, et puujuured on projektsioon puu võrast, on müüt,“ toob Hanso näite ja lisab, et juurestiku ulatus ja seega transporditava puu mullapalli suurus oleneb pinnase omadustest ning selle teada saamiseks tuleb teha proovikaevamised. „Puutüvest nelja-viie meetri kauguselt võetakse suruõhumeetodil kaevamised ja vaadatakse, kus maal need juured on,“ selgitab ta ja hindab sellise 70-100 aasta vanuse puu eduka ümberistutamise eduvõimaluseks 50 protsenti.
„Teoreetiliselt oleks võimalik katsetada ja mulle meeldib kõige selle juures see, et see oleks maailmakuulus katse,“ rõhutab arborist ja lisab, et selliseid asju tehakse harva ja Tallinnale kui rohelisele pealinnale tooks see fenomenaalset tähelepanu. „Kas ta püsima jääb, oleks fity-fifty, aga see oleks sümbol. See oleks puumaailma tippuudis mitmeteks aastateks.“
Kui palju puu nihutamine maksma läheks, ei taha Hanso ilma analüüsi tegemata pakkuda, kuid on veendunud, et küllap saaks selle ära teha. „Kui iga aktivist või eestlane paneks mõne euro, siis oleks see raha koos,“ ei pea ta seda probleemiks. Küsimusele, kas on lõplikult hilja paju teisaldada ja ainus võimalus puud päästa oleks Haabersti ringi ehitus kaheks aastaks ootele panna, vastab Hanso, et puud saaks ka kohe nihutama hakata, aga avariitööna asja ruttu ette võttes väheneb võimalus, et puu selle väntsutuse üle elab.
„Pärast kogu seda saagat on puu kohe maha raiumine siiski õige lahendus, teisaldamine nõuab aega ning muud ehitusega kaasnevad keskkonnamõjud talle rohkelt elupäevi ei taga,“ leiab ta ja märgib lõpetuseks, et pajul on üks märkimisväärne omadus – selle oksad võtavad juured alla. Seega saaks maha võetud emapuust kasvama panna kas või sada uut paju. Eesti 100. sünnipäeva auks ja järgmiste päästmist vajavate puude nimel. Ja ehk poleks hilja ka õpetada lastele temast vilepilli voolimist – koor peaks veel lahti olema.
Siiski on arboristi sõnul seekordne võitlus remmelga eest olnud väga asja ette. „Peab ainult kiitma,“ sõnab ta ja selgitab, et elas kaheksa aastat Inglismaal ja sellest ajast, kui ta 2008. aastal Eestisse tagasi tuli, on siinsed hoiakud tohutult muutunud. „Nagu puu protsessid on kõik väga aeglased, on ühiskonnas protsessid väga aeglased,“ nendib Hanso ja sõnab, et paljudele inimestele elementaarsetena tunduvad asjad, ei ole teistele veel kohale jõudnud. Näiteks on kõigile selge, et Reidi tee rajamise puhul ei hakata teisaldama Russalka monumenti, samas loodusliku monumendi nagu Russalka tamme säilitamiseks pidid kodanikud tagajalgadele tõusma. „See ei tulnud ülevalt poolt, mis oleks olnud elementaarne,“ leiab Hanso. Ta tänab lahkelt hõberemmelgale appi tõtanud riigikogulasi tähelepanu eest, kuid samas üllatub, et näiteks austatud Hr. Peeter Ernits – kes Tallinna TV-s rõõmuga kulutab tühja avalikke vaheneid, mida võiks kasutada meie heade ametnike koolitusteks ja teadmiste-hoiakute tänapäevastamiseks –, nõnda kriitiliselt tekkinud olukorda suhtub.
Üldiselt kipuvad Hanso sõnul pisipõhjuste pärast puid maha raiuma pigem eraomanikud – näiteks ei sobi neile, et päikest pole hoovil piisavalt, aed ja vihmaveerennid saavad puulehti täis või katus sammaldub. Omavalitsus aga tahab minimaalselt kulutada ja keskendub päris ohtlikele või arendusele ette jäävatele puudele. „Arborist on mõlema juhul inimese ja puu vahelise suhtlemise koordinaator,“ sõnab Hanso ja selgitab, et taolisi raieid juhtub iga päev ja inimesi üldiselt peab sel teemal pidevalt harima. Näiteks võttis Lihula vallavalitsus äsja täiesti ilma põhjuseta maha hea tervise juures oleva ajaloolise põlisallee ja tegi sellest hunniku hakkepuitu. „See oli ahastama panev sündmus. Lihula vallavalitsus pidas ennast kompetentseks allee hävitada ilma, et oleks ühegi asjatundja käest nõu küsinud,“ kirjeldab ta olukorda, kus paari kukkunud puu pärast võeti kogu Kasari papliallee maha ja lubatakse nüüd tammed asemele istutada. „Iga puu on väärtus ja nende raie kurb!“
