SUUR PORTREELUGU | Hõberemmelga kaitsesalk – kellest see tegelikult koosneb?

Eelmisel nädalal Eesti meediamaastikul vaieldamatult "õitsele löönud" Haabersti hõberemmelgas edestab oma tähelennu kiiruselt nii mõndagi viimasel ajal esile kerkinud kuulsat nina. Prožektorivalgust nautlev puu pimestab aga oma säraga sedavõrd, et soiku on jäänud inimesed, kes tollest hiigeltaimest sellise fenomeni esialgu üldse tegid. Kes need puukaitsjad siis sellised on?

Keskmine meediatarbija võib ehk öelda, et hõberemmelga kaitsesalk koosneb puukallistajatest ja ökofriikidest. Mõistagi võib neil eelarvamustel olla ka tõepõhi all - nii mõnigi puukaitsjatest peabki end puukallistajaks või maausuliseks. Tõsiasi on aga see, et hõberemmelga kaitseks astuvaid inimesi ei saa kategoriseerida vaid kolme märksõna abil. Selleks, et puuaktivistide inimhingedest lähem aimdus saada, võttis Delfi ette külaskäigu intriige tõstatava loodusmonumendi all paiknevasse telklaagrisse.

Kuigi esialgu lubas hall taevas vihma, jõudis lõunaks ilm selgineda. Kohale jõudes avanes vaade päikesevanni nautlevatele kehamoodustistele, mis lebasid liikumatult puu kõrval asuval muruplatsil. Nagu eelmise nädala jooksul kohaseks saanud, luusis remmelga oksaharude vahel n-ö uudistevabal puhkehetkel nii mõnigi ajakirjanik, näpus fotoaparaat või kaamera, lootes sündmuste elavnedes esimesena päevakajaliste lugude osaks saada.

Esimene inimene, kes lahkelt meile suud paotas, on Tõnis. Tõnis on Õismäe elanik. Dressides ja sandaalides murul patseerides väidab ta, et viibib remmelga all esimest päeva. Mees tõdeb, et õigupoolest oleks tal vaja tööl olla, kuid tundub, et üks palgata jäänud tööpäev ei morjendagi teda nii väga. Olek on tal muhe. Kui küsida Tõniselt tema tausta kohta, muutub mees müstiliselt salapäraseks. Ta mainib, et omab otsekontakti universumiga ning tegeleb seetõttu esoteerikaga. Puu all on ta kohanud palju huvitavaid inimesi, kellega on arutletud energiate ja eelnevate elude teemal – tundub, et see köidab teda vast enamgi kui puu ise.

Miks esoteerika? Tõnis väidab, et üheksa aastat tagasi sai ta valgustatuse osaliseks – nimelt omab ta telepaatilisi võimeid. See tähendavat, et tal on võime suhelda telepaatilisel teel nii surnute kui ka elavate hingedega. Surnutega suheldes olevat Tõnis rohkelt infot saanud ka oma eelmiste elude kohta. Küsides, kas ta ka meile oma eelnevaid isikuid avaldada soovib, puikleb ta esmalt veidike vastu. "Inimesed ei usuks mind, kui ma neile oma eelnevate elude kohta infot avaldaksin," ütles ta. Mõningase palumise peale tuleb aga poolenisti pelglikult lõpuks üks nimi: "Leonardo da Vinci". Ühe eelnevatest eludest väidab ta olevat end veetnud ka jaapanlasena. Ülejäänud informatsiooni hoiab ta aga kiivalt enda teada.

Elatist teenib puukaitsja aga antud olukorras veidike vastuolulisel ametipostil – nimelt kuulub ta tööülesannete hulka kändude juurimine, muru niitmine ja muu taoline haljastusvaldkonda kuuluv töö. Mehel on praeguse olukorra kohta oma arvamus: "Inimesed vajavad tarbimiseks puitu – sellest saab ökoloogilisi maju, sellest saab tuld… Mina võtan seda kui organidoonorlust peale surma". Ta on veenunud, et puid võib maha võtta, kuid kui see puu toob kokku mingi kogukonna või saab millegi sümboliks, peaks see alles jääma.

Hõberemmelgat saab Tõnise arvates nimetada ka hiiepuuks – kui teistel puudel metsas on ülesandeks loomadele toitu anda ja lindudele pesa pakkuda, siis hõberemmelga ülesandeks on inimesed enda ümber kokku koguda. Puuna, mis suunab inimesi tegema midagi tema säilimise nimel, kujutab ta endast kogukonna loomise alust.

Järgmisena hakkab jutt jooksma esialgu oma seisukohtade avaldamisesse tõrksalt suhtunud Paulal. Usaldamatus meedia suhtes kerkis esile arutelus, mil tundus, et pigem intervjueerib tema mind kui mina teda. Paula on kahekümne seitsme aastane hipiliku välimusega rahulik hing, kes on jupiti veetnud hõberemmelga all kolme nädala jooksul ühe nädala jagu päevi. Tallinnas sündinud ja elanud, kuid aasta eest Taevaskoja lähistele Moostesse pagenud naine mainib, et pole aasta jooksul nii palju linnas olnudki kui praeguse hõberemmelga intsidendi puhul.

Elatist teenib Paula noorsootööga. Puud kaitsma tulles liikus ta Lõuna-Eestist Tallinnasse hääletades. Ka tööl kohalikus noortekeskuses käib ta iga päev hääletades. Paula elab olevikus. Kõik, mis ta teeb ja räägib, leiab aset siin ja praegu, miski pole ette planeeritud. Kui palun tal mõnda eelnevalt öeldud lauset korrata, sõnab ta takuseid juukseid sasides, et enam ei mäletagi, kuna ta räägib alati hetkes.

Küsimusele "Miks sa siin oled?" vastab ta pika aruteluga – räägib, kuidas tema praeguses elukohas langetatakse Taevaskoja kõrval ürgmetsa, selgitab oma veendumusi ning väljendab seisukohti, mis ta siinsesse hetke toonud on. "Mulle iseenesest ei meeldi siin "loomaaias" puuris istuda, aga kui mina seda ei tee, siis kes?" küsib ta mõtlikult, viidates remmelgat piiravatele metallist aedadele. "Inimesed käivad karjumas ja mõnitamas, aga ma ei kavatse küll seetõttu oma seisukohti muuta," lisab ta. Lisaks tunneb naine, et kui teda poleks siin puud kaitsmas, oleks ta tagantjärele täiel määral vastutav selle eest, mis toimuma hakkab.

"Inimesed ei mõista, et tuleb elada loodusega sümbioosis," märgib Paula. "Tullakse meile siia ütlema: "Inimesena ma saan teist aru, aga…" – no kes sa siis oled? Robot?" märgib ta teravalt. Paulal on kodukoha metsa langetamisest ja Paldiski maantee raietalgute jälgimisest tekkinud tõsine küsimus: "Kas Eesti ikka omab EL-i liikmena õigust oma metsa üle?" Tema silmis on kohutav, kuidas kodumaise vara suhtes käitutakse.

Teleekraanidelt hõberemmelga saaga kaadrites silma jäänud pulstunud habemega Mati lamab kaua maas. Segada ka päris ei julge, vaatan ta kaaslaste poole pika pilguga ning nende poolt tuleb vastuseks: "Ära teda praegu küll sega. Uni on püha, seda ei tohi katkestada."

Peagi aga Mati virgub. Tõuseb aeglaselt istukile, viib mõnda aega läbi hommikuvenitusi ning tuleb julgel, kuid rahulikul sammul minu poole ning ütleb: "Ma tulen tagasi, aga praegu keha kutsub. Keha tuleb kuulata." Tema "keha kuulamist" oodates jõuan juttu ajada nii mõnegi telkimisplatsile pilku peale viskava Õismäe elanikuga. Lõpuks on aga mees tagasi, nägu naerul ja hing rahul.

Oma taustast räägib ta nii palju, et on päris mitu viimast aastat pühendanud joogale. Mati tundvat aurasid ja energiaväljasid – ka puu energiaväli on tema jaoks tajutav juba kolme meetri kauguselt. Palus ka mul käe vastu puukoort panna. Mina ei tundnud midagi.

Suureks märksõnaks tema tegevuses on "konsensuste ja koosviibimiste loomine". Enda sõnul on ta ka siin oma oskusi rakendanud: "Kasvõi tol päeval, mil lubati puud maha võtma tulla – üks ajakirjanik oli siin, palus luba meie istumist live’is üle kanda," meenutab ta rahus. "Palusime tal ringi istuda, meiega koos olemist nautida ning siis hiljem hääletasime omakeskis ülekande suhtes."

Mati pidas läbirääkimisi ka ehitustöölistega, kes tulid remmelgale teist tara ümber panema. Konsensus tähendas, et sõidutee ja kortermajade poolelt jäi tara panemata, kuid teised kaks külge jäid kinni. Mati näeb selles positiivset märki: "See tara kaitseb meid ehitustööde eest." Külgedelt on puukaitsjad justkui avatud välismaailmale ja toetajatele, kuid suletud otsad aitavad neil ignoreerida ehitusplatsil toimuvat.

Kui küsida, milline võiks tema silmis olla lahendus, hakkab ta õhinal seletama: "Näed neid kahte platsi siin hõberemmelga kõrval, kust puud on maha võetud? Teeme siia parklad! Teeme siia parklad, et inimesed saaksid linna kohale tulla, oma auto siia parkida ning siis ühistranspordi või Taxifyga kesklinna jõuda." Ta arvab, et siis väheneks ummikute suurus ning Paldiski maanteed ei tulekski oluliselt ümber ehitada. Ise on Mati aga jalgrattamees. Kui ilm vähegi lubab, kõnnib ta ringi paljajalu.

Erki näol on tegemist mõnel määral puukaitsjate reklaamnäoga – puud kallistav blondi peaga poiss pole ilmselt Delfi lugejatele võõras vaatepilt. Nagu jutuajamisest selgub, oli Erki jaoks tegemist meediaga tegelemiseks soodsa päevaga – ta sõnas, et minuga rääkides leiab aset juba kolmas intervjuu.

Erki on 22-aastane uneleva välimusega noormees, kes avastas oma loodust armastava natuuri ülikoolis IT-d õppides. "Elasin mõned aastad tagasi tavalise Eesti noormehe elurütmis – käisin kaitseväes, sain ülikooli sisse, läksin õppima…" meenutab Erki näppudega muru katkudes. "Ülikoolis aga hakkasin tundma, et kiskus rutiinseks. Säde kadus – tahtsin seda hakata taastama."
Seetõttu hakkas ta süvenema igasugustesse teemadesse, jõudes ringiga lõpuks looduse juurde. Kuigi probleeme on maailmas tema sõnul palju, otsustas ta hakata tegelema põllumajandusega. "Praegu on põllumajandus jätkusuutmatu – meil mürgitatakse väetades taimi kolme erineva mineraaliga," väidab ta. "Selle alternatiiviks sobiks hästi permakultuur – niiviisi on võimalik toituda harmoonias loodusega."

Hõberemmelga kaitsmine etendab tema silmis sündmust, mis annab nii-öelda "loodusvõõrastele" inimestele impulsi, nägemaks ja mõistmaks inimeste ja looduse koostöö olulisust. Kuna puukaitsjatele heidetakse ette "progressi pidurdamist", siis vaidleb Erki vastu: "Me ei pidurda progressi, ka meie tahame liikuda arengu suunas."

Neljast jutuajamisest kolm lõppesid kallistustega ning Mati puhul ka ühe mopsaka põsemusiga, mille peale ütles ta naljatlevalt: "Nüüd sind ahistatakse ka veel, eksole!" Mati õhkas varem, et kõik kohtumised peaksid algama kallistusega. Tuleb märkida, et puukaitsjate kaisutused on oluliselt pikemad ja intensiivsemad kui "tavakodanike" omad. Sealt õhkub midagi, millest töökate inimeste igapäevaelus kõvasti puudu jääb.

Puust on kujunenud juba mõningal määral midagi kodu taolist. Oksaharud kaitsevad väliste pilkude eest, laagrilistest on maapinda sissetallatud rajad ning asukad käivadki siin ringi, nagu oleks tegemist oma koduga. Kuivõrd kauaks seda eluaset siin jätkub – eks aeg näita.