Riigivalitsemise ekspert: linnavalitsus kutsus remmelgasaaga ise esile
Kas see, et puukaitsjaid nüüd politsei abiga remmelga otsast alla koputatati, oli liigne jõu näitamine, või just vastupidi: asjaolu, et varem jõulisemalt ei reageeritud, oli liigne nõrkuse näitamine?
Arvan, et enne politsei otsest sekkumist oli vaja täiesti kindel olla, et kas suudetakse kokkulepetega olukord lahendada või mitte. Nüüdseks sai ehitajatel aeg otsa ja protestijad jäid enda sõnumitele truuks. Seega oli näha, et kodanikuaktivistid rahumeelselt lähemal ajal ei loobu, edasi ei olnud enam korrakaitsjate sekkumisele head alternatiivi. Seadusliku jõu kasutamine oli õigustatud. Alati tuleb muidugi tähelepanelik olla, et ei kasutataks liigset jõudu. Kuid kasvõi viimatine politsei korraldusi eiranud mootorratturi teelt välja surumise kaasus näitab, et Eesti avalikkus hoiabki politsei tegevusel hoolsalt silma peal. Nii võib eeldada, et korravalvurid olid tänase operatsiooni läbi mõelnud. Seda eeldust kinnitab asjaolu, et avalik võim oli protestijate ohjeldamiseks välja oli pannud märkimisväärsed ja ehk liigagi suured ressursid.
Kindlasti puukaitsjate arvamus on, et võimuesindajad olid liida äkilised, sest keegi pandi isegi raudu. Samas olukord vajas lahendamist ja seaduslik sund on õigustatud, kui muud lahendused on ammendunud.
Kas enese millegi külge aheldamine protestivormina võiks Eestis kunagi ka edukalt toimida? Pean siinkohal silmas just kohaliku iseloomuga meeleavaldusi, mitte rahvarohkete protestiliikumiste osana toimuvaid aheldamise-häppeninge. Kas selline puu otsa ronimine võiks ülepea kunagi võiduni viia?
Aheldamine on üsna äärmuslik protestivorm, mis on enese huvide kaitsmise sammude reas üks viimaseid. Kui muudel viisidel pole soovitud tulemust saavutatud, siis ei ole väga tõenäoline, et kategooriliste nõudmiste esitamine sihini viib. Loomulikult pole eesmärgi nii saavutamine välistatud, kuid nutikam oleks võimu mõjutada kõikides eelmistes poliitikate loomise ja projektide ettevalmistamise etappides.
Kodanike huvikaitse saab olla professionaalsem, aga Tallinna linnas saab ja peab kindlasti ka linnavalitsuse suhtumine ja praktikad muutuma. Inimkesksus ei paista paljudes linna ettevõtmistes olevat kuigi olulisel kohal ja see loob pinnasele sellistele veidi nö üle võlli protestidele. Kesine olukorra juhtimise kvaliteet on märksa tõsisem probleem, kui mõne puu mahavõtmine ühe ristmiku väljaehitamiseks. Mõelge nt Reidi tee juhtumile. Kas keegi julgeb öelda, et linnavõim on käitunud kõigi avatud valitsemise põhimõtete kohaselt? Kardan, et mitte.
Kas täna toimunu, politsei sekkumine on kodanikuühiskonnale, tulevasile lokaalseile protestijaile, pigem innustuseks või hirmutuseks?
Kodanikuaktivism on vajalik ja normaalne nähtus. Haabersti remmelga juhtum tähistab muuhulgas seda, et meie kaaskodanike vaadete maailm on mitmekesine ja inimesed julgevad oma arvamust avaldada. Mõõdukas ja seadusejärgne jõu kasutamine usutavasti tulevast aktiivsust ei piira. Pigem tahaks tähelepanu juhtida sellele, et praegune juhtum on selle sümptom, et avaliku võimu poolt ei ole inimeste kaasamine tasemel ja ümberkorralduste vajadus pole piisavalt hästi ära seletatud. „Progressi“ kommunikatsioon jätab soovida.
Kas Haabersti puukaitsjad tegid midagi täitsa valesti, mida võiks järgmised protestijad teistmoodi teha, et asjal rohkem tulemust oleks?
Esiteks – linnavalitsus peaks märksa tundlikumalt suhtuma inimeste tasakaalustatud kaasamisse. Eile näiteks kohalikud korteriühistud ütlesid välja ka oma arvamuse, et ristmiku ehitus on õige. See tähendab, et puukaitsjate arvamus on ka kodanikuühiskonnas üks vaade teiste seas. Kui kaasamise ja teavitamise protsess – ka sellest, miks just ristmik ehitati tehti nii ja mitte teisiti – oleks olnud kvaliteetsem, poleks asi ehk aheldamiseni jõudnud. Teiseks, kodanikuaktivistid peaks samuti nõudma muutusi süsteemi tasandil ehk kohaliku võimu suhtumises ja käitumises. Mida varem probleemidega tegeleda, seda tõenäolisem on nende lahendamine. Kolmandaks tahaks poliitikutele südamele panna, et ühe puu kaitsmise oma valimisvankri ette rakendamine ja ühest iseenesest normaalsest episoodist terve draama õhutamine, ei ole riigimehelik. Tahaks teada, mida võimuesindajad saaks ja peaks tulevikus teist moodi tegema, et sellist olukorda ülepea ennetada.
