Avita kirjastus: Ülo Vinteri isamaaliste laulude eest on küsitud üüratuid summasid
Eile kirjutasid Maaleht ja Delfi, et "Laul Põhjamaast" võiks helilooja Ülo Vinteri tütre Ylle Rajasaare sõnul olla kõigile vabalt kasutatav. Vinteri muusikateoste levikut piiravad aga kirjastused, kes küsivad laulude eest suuri summasid.
Seitsme aasta eest soovis Rajasaar anda Avita kirjastusele loa lisada isa kirjutatud laulud lastele mõeldud õpikusse. Rajasaare sõnul tuli vahele laulude kirjastamisõigusi omav SP Muusikaprojekt, kes küsis Avitalt loomingu kasutamise eest liiga suurt tasu.
SP Muusikaprojekti direktori Sven Petersoni sõnul ei vasta tõele artiklis avaldatud väide, et Ülo Vinteri laulud jäid kõrgete tasude tõttu koolilaulikus avaldamata. "Tulles vastu helilooja tütre soovile, loovutas SP Muusikaprojekt küsitud laulud Avita kirjastusele tasuta," sõnas Peterson.
Avita kirjastuse turundusjuht Anneli Veskimäe ütles, et lastelaulude eest küsiti algselt erakordselt suuri summasid. "Lõpuks saime kahe laulu õigused 5. klassi muusikaõpikusse tasuta ainult tänu Ylle Rajasaare veenmisoskusele," rääkis Veskimäe.
"Autori tütre jõuline ja sobimatu sekkumine kahe juriidilise isiku läbirääkimistesse oli sobimatu," ütles Sven Peterson. Kohtumisel Avita ja SP Muusikaprojekti kirjastustega Rajasaar enda sõnutsi ärritus, kuna kirjastus takistas oma nõudmistega laulude jõudmist koolilasteni.
Kirjastusele Muusika OÜ nõustus Avita viis aastat tagasi maksma tavalisega võrreldes rohkem kui kahekordset tasu, et "Laul Põhjamaast" saaks muusikaõpikusse. "Pidasime seda kultuuri seisukohast ülimalt oluliseks," selgitas Veskimäe.
SP Muusikaprojekt ei saa Sven Petersoni väitel kuidagi mõjutada ega keelata kirjastusele mittekuuluvate laulude (nagu "Laul Põhjamaast") kasutamist ega ettekandmist, nagu võib tema sõnul välja lugeda algselt "Maalehes" ilmunud artiklist.
Maalehes oli kirjas, et teose "Laul Põhjamaast" kirjastamisõigus kuulub teisele kirjastusele, Muusika OÜ-le.
Rajasaare sõnul oli Vinteril läbivaks motiiviks Eestile kirjutamine ja Eesti asja ajamine. Seetõttu peab ta oluliseks, et looming saaks vabalt elada. Kirjastajatele tuleb teoste eest maksta veel 53 aastat.
