Lugeja töövõimetuspensionist: osad käivad töövõimetusrahadega Euroopas reisimas, tõelised abivajajad seda aga küsida ei julge
Mäletan lugu tuttavast, kes väitis, et tema ei mõtlegi Lõuna-Eestis sentide eest vireleda – tuntud ehitusfirma maksis tõesti alandavalt vähe palka. Kunstiharidusega mees väitiski vastavale ametnikule ja lasi endale määrata töövõimetuse - üldine tervise häire ja töövõimetus 80%. Nüüd pidavat too sõber edukalt Euroopa Liidus reisima ja altuura korras kopsakaid summasid teenima, Eestist kah jookseb toetust midagi 300-400 euro ringis.
Vastandlik näide on sellest, kuidas häbitundest ja eetilisest seisukohast üritatakse puudest ja töövõimetusest loobuda ning 500-600 eurose palga eest tööd rügada ning ära elada. Ma ei taha lihtsalt olla selline, ma ei ole puudega, ma pole töövõimetu. Pean ise hakkama saama.
Näiteid on teisigi, paljud lihtsalt saavad töövõimetuspensioni ja töötavad mõnes teises ELi riigis vägagi edukalt, võib olla mustalt, võib-olla ametlikult, kodumaalt ka raha jookseb. Hõissa ja juhhei, kes siis ikkagi peaks selliseid puude rahade jagamist selgitama ning õigustama. Kas keegi suudaks seda süsteemi üldse õigustada?
Lõppude lõppuks kõige tähtsam - ühiskond suhtub inimestesse, kellel on puue määratud üldjuhul põlgavalt (muidusööja, puudega, töövõimetu, kiikusga, peast soe, jne). Mismoodi see eestlusele ja Eesti ühiskonnale mõjub? Julgen väita, et naeruvääristavalt ja inimeste vahelisele suhetele blokeerivalt, sest töövõimetuspensioni õige nimi peaks olema toimetuleku toetus või rahvuslik sotsiaalne kindlustus.
