Suusataja: Eesti spordis pärsib tulemust mitte rahapuudus, vaid laiskus
Ma olen sportlane ja tahaks natuke Eesti spordist rääkida. Eelkõige suustamisest, sest ma ise olen suusataja. Selle peale, et Eesti suusatamine on kehval järjel, ei vaidle eriti keegi vastu. Pakkumisi, milles on asi, on sama palju kui Eestis inimesi, seega ükskõik millise arvamuse tõsiseltvõetavus on samasugune, olenemata sellest, kes selle arvamuse sünnitas.
Suusatamine pole ju praegu üksi tekkinud madalseisus. Üldse leida Eestis ala, mis domineeriks, on võimatu, sest seda pole. On üksikuid tippe. Mõne väiksema kollektiivi õnnestumisi, kuid mitte üht süsteemi, mis toodaks järjepidevalt tippe. Eesti on esiteks väga väike riik ja siin oodata, et meil kasvaks neli maailmameistrit ühelt alalt iga põlvkonna kohta on võib-olla natuke palju.
Tegelikult on asi palju lihtsam kui rahapuudus, süstemaatiline kaos või iganenud treeningmeetodid. Kõige suurem probleem Eestis (mitte ainult meie spordis) on laiskus. Isegi kui treener on väga töökas, siis töökat sportlast ta ei kohta ja vastupidi. Seal, kus selline kooslus kokku satub, on tulemus hea või väga hea. Nii lihtne see ongi. Siiski ei piisa ainult sellest. Ambitsiooni on vaja sama palju kui töökust. Kas mõni Eesti sportlane julgeb minna öelda, et tema tuleb 2018. aastal olümpiavõitjaks? Ei, sest ta lüüakse meedias maha, tema treener lööb ta maha ja ka vanemad torisevad takka. Võib-olla, et vanaisa kiidab, aga kaugemale asi üldjuhul ei lähe. Kardame nii tohutult eksida, et see takistab meie arengut. Tänu eksmishirmule süüdistatakse kõike muud peale iseenda, sest see kes saab selle sildi külge, et ta on eksinud, on meie jaoks kadunud ja pagendatakse.
Väga hea näide on suusavõistlusel põrunud eestlane. Talt küsitakse, kes eksis. Tema vastab, et eksis treener. Treener ütleb, et eksis alajuht. Alajuht ütleb, et eksisid määrdemehed. Määrdemehed ütlevad, et alaliit ei taganud õigeid määrdeid. Alaliit ütleb sellepeale, et raha pole, sest treenerid on kehvad. Ning seda kuuma kartulit loobitakse nii kaua, kuni kära vaibub, aga lahenduse nimel tööd ei tehta. Kahjuks meie ühiskond ongi täna selline, kus võidame meeskonnana ja põrume üksi. Põrumist aga kardetakse nii väga, et ei tehta sammugi sinna suunas, mis võib olla vale.
See arvamus, et meie meetodid on tohutult iganenud, meil pole raha ja süsteemi, on jama. Meil pole ambitsioone ja töötahet. Mujal maailmas ei ole lihtsam, on palju keerulisem, sest konkurents on veel suurem, panused veel suuremad. Aga vahe on selles, et nemad julgevad eksida ja meie mitte. Eestis on võimalik tulla absoluutselt igal individuaalalal maailmameistriks või olümpiavõitjaks. Eestis on see isegi lihtsam, sest tiitlivõistlustele on lihtsam saada, saab rahulikult valmistuda. Kasulikke asju leiab veel ja veel, aga me nullime need oma laiskusega.
Ma paneks siin kohal igale eestlasele, mitte ainult sportlasele, südamele – ole julge, anna endast kõik. Eestis ei ole raske või halb elada, meid ei jälita riigi julgeolekuteenistused, kuigi paljud seda arvavad, ja siin ei ole vähe raha või pidevalt halb ilm. Olgem lihtsalt julgemad ja töökamad. Ärge otsige vabandusi, miks ei saavutanud seda või teist. Ma ei taha öelda, et kõik see töö ja tahtmine peab tulema hullu pingutusega. Mõnele ehk on see suur pingutus, aga asja mõte ei ole see, et see peab olema raske. Sportlasele eriti peab see pingutus olema igapäevane, mitte suurt energiat nõudma.
Meie mõttemaailm peab muutuma, see töö ja tahtmine peab olema loomulik. Seega alustame oma mõttemaailma muutmist ning meie spordil, elul ja riigil hakkab paremini minema. Teeme rohkem, tahame rohkem, siis tuleb ka rohkem!
