Kirurg Tiit Meren haigekassa ravikvaliteedi raportist: see ei ole detailne, lõplik ja läbiräägitud analüüs
Möödunud nädalal avalikustas haigekassa raporti „Ülevaade ravi kvaliteedist tervishoiusüsteemis”, mis ei anna dr Tiit Mereni hinnangul Eesti meditsiini hetkeseisust täielikku pilti. “See ei ole detailne, lõplik ja läbiräägitud analüüs,” ütles Meren.
Tervishoiu kvaliteedi indikaatorite nõukotta kuuluva Meren selgitas, et nõukoda on alles kogumas erialatseltsidelt näitajaid, mis iseloomustaksid kõige paremini nende eriala poolt pakutava teenuse kvaliteeti.
Kvaliteediindikaatorite leidmisel on arstide erialaseltsid väga erinevas faasis.
Näiteks perearstid on oma ravijuhiste ja ravikvaliteedi indikaatorite süsteemi aastaid välja arendanud. “Tundub, et ka günekoloogid on oma arengus üsna kaugel. Nad on neid näitajaid tükk aega omakeskis läbi kombanud ja leiavad, et need on head,” sõnas Meren, kelle sõnul teevad mitmed erialaseltsid alles esimesi samme.
“Liiga kiirustavalt on selline haigekassa ülevaade välja käidud. Me oleme haigekassa, nõukoja ja erialaseltsidega väga heal konstruktiivsel teel. Meie viimasel koosolekul oli sellest juttu, et me ei ole veel kõiki indikaatoreid, mis on äsja laekunud kirurgia-, onkoloogia-, neuroloogia- ja insuldiregistrist, paika pannud. Me oleme veel omavahel vaidlemas ja paika loksutamas, mis on need korralikud näitajad, mille järgi võiks tõesti ka Eesti tervishoiumaastikul otsustada, mis on edukas ja kvaliteetne teenus,” põhjendas Meren.
“Aga nüüd juhtus nii nagu ikka. Haigekassa ametnikel on kalenderplaan, mil mingid tööd tehtud peavad olema. Mina olin ka üks nendest, kes ütles järjekordselt, et kuulge, sõbrad, et kui mõned erialaseltsid on kiiremas tempos töötanud ja mõned aeglasemas tempos, siis need kvaliteediindikaatorid ei ole lõplikud. Me alles peame dialoogi indikaatorite nõukoja ja mitmete erialaseltside vahel ning selles mõttes ei tohi seda mitte mingil juhul maha tampida, kritiseerida, vaid vastupidi kiitma ja ütlema, et väga tublid,” leidis kvaliteediindikaatorite nõukoja liige.
“Haigekassa ametnikud loomulikult ütlesid, et aga meil on kuupäev, me lubasime isekeskis haigekassas, et meie kalenderplaanis tuleb andmed kokku panna. Ja loomulikult, kui haigekassal on andmed kokku pandud, tuleb need avalikkusele esitada. Aga seda ei saa võtta kui lõplikku,” rõhutas Meren ja lisas, et saab aru ajakirjanike ja patsientide läbematusest näha tervishoiu taset, kuid tegelikult on see ainult vaheraport.
Meren nõustus Narva haigla ülemarsti Pille Letjukaga, kelle sõnutsi on haigekassa raport igale haiglale süvaanalüüsi tegemiseks ning positiivsete ja negatiivsete kohtade korrigeerimiseks.
Suremusnäitaja ei anna adekvaatset pilti
Haigekassa raporti üks enim kõneainet pakkunud näitaja — operatsioonijärgne suremus 30 päeva jooksul pärast lõikust — pole aga Mereni kinnitusel lõplikult ära kirjeldatud, mistõttu ei saa üks-ühele võrrelda haiglaid, kus suremus jääb 5 protsendi juurde, ja neid raviasutusi, kus see ületab 10 protsenti. “Tavalisele lugejale tundub, et selle näitaja järgi ta saabki arvestada, mis haiglasse ta end ravima läheb, aga tegelikult tähendab see seda, et pole üldsegi kajastatud, missuguse raskusega ja miks ühte või teist haiget on lõigatud.”
Mereni sõnul hakkavad kirurgid riskide võtmist üha rohkem kartma, kui haiged tulevad küsima, et miks mingi haigla suremusnäitajad arusaamatult kõrged on. “Mitme haigla juhid räägivad, et kirurgid ei taha kuristiku serval olevaid raskelt haigeid patsiente enam senise innuga opereerida. Sellist peitusemängu pole Eesti avalikkusega vaja. Tuleks lahti seletada, mida see 30 päeva tegelikult tähendab."
Ühtlasi kaitses ta 12-protsendilise suremusnäitajaga Jõgeva haigla juhti dr Peep Põdderit, kes selgitas, et enamik haigla patsiente on lõigatud hoopis Tartu ülikooli kliinikumis ning nad on vaatamata ravile ikkagi surnud.
“Ütlesime koosolekul korduvalt, et eksisteerib oht, et need numbrid hakkavad oma elu elama, ja mõnes mõttes ongi see praegu juhtunud. Ütlesime, et tuleb selgitada väga tarmukalt, hoolikalt ja delikaatselt, et need ei ole lõplikud numbrid,” kordas Meren.
Millised on tarbetud uuringud?
Operatsioonijärgsete surmade osakaalu kõrval on tähelepanuväärne näitaja operatsioonieelsete tarbetute uuringute osakaal, mis jääb Eesti haiglates 30 protsendi juurde. Enim paistis selle poolest silma Narva haigla, kus haigekassa andmetel tehakse üle 51,4 protsenti ebavajalikke uuringuid.
Meren leiab aga, et tegelikult pole uuringute otstarbekus selgeks vaieldud. "Haigekassa ja raviasutus võiksid tihedamini omavahel arutada, mis on tarbetu uuring ja mis ei ole."
Ta tõi näite Narva haiglast, kust talle arstid sageli helistavad ning nõu küsivad. “Nad uurivad, kas ja millise uuringu peaks tegema ja mida edasi teha. Uuringuid tehakse kohapeal raha raiskamata ja Tallinnasse sõitmata. Kui uuring on tehtud tunni-pooleteise pärast, helistab seesama arst EMOst, ütleb mulle, et need ja need uuringuid on tehtud. Ma võtan öösel kodus oma arvuti lahti ja vaatan pildipanka ning ütlen näiteks, et see ei ole kirurgia alla kuuluv haige, ravige seal edasi. Aga statistikasse läheb, et nad on nii palju uuringuid teinud. Tegelikult on tore, et ei ole raisatud raha transpordile, vaid toimib e-konsultatsioon.
Ravijärjekordi aitaks vähendada perearsti usaldamine
Haigekassa raportis toodi välja ka fakt, et ligi 30 protsenti haigeid ei saa ravile maksimaalse lubatud ooteaja ehk 42 päeva jooksul. Tegelikult saaksid paljud oma murele perearsti juures lahenduse.
“Kui inimene tuleb eriarsti juurde, ütleb ta, et perearsti ma ei usalda, ma tahtsin kohe teie juurde tulla. Ma näen peaaegu ukselävelt, et sellel haigel on tegelikult mure oma tervise pärast. Aga kuna eriteadmised puuduvad, siis tegelikku vajadust selleks konsultatsiooniks polnud ja ta oleks võinud rahulikult usaldada oma perearsti,” selgitas Meren.
