Pilveekspert Jüri Kamenik vastab, miks helkivad ööpilved tekivad

Valgete ööde ajal on küll kehvad lood virmaliste nägemisega, kuid selle asemel võib näha teist imelist loodusnähtust – helkivaid ööpilvi ehk polaarmesosfääripilvi. Huvilised kutsuvad neid sädelvaid pilvi hellitlevalt polaarmesokateks või lihtsalt mesokateks.

Kuigi Euroopas nähti hooaja esimesi helkivaid ööpilvi 26. mai öösel Taanis ja Eestis juba 27. mai öösel, siis pärast seda kadusid nad praktiliselt mitmeks nädalaks täiesti. Pärast jaanipäeva on nad tasapisi tagasi ilmuma hakanud, ent mingit uhket vaatemängu ei olnud meil näha kuni eilseni. Eriti tugevad olid nad loodetaevas.

Helkivad ööpilved on hõbedased või elektriliselt sinakad (väga harva ka kollakad, kui need on sumestatud õhumassis silmapiiri lähedal) omapärase struktuuriga kiudpilvi meenutavad pilved. Seevastu "tõelised" kiudpilved on põhjataevas nende taustal väga tumedad, isegi mustad, sest jäävad troposfääris Maa varju. Helkivate ööpilvede tavaline tekke- ja asukoht on 75–90 km Maa pinnast, keskmiselt aga 80 km kõrgusel. Helkivad ööpilved ehk polaarmesosfääripilved (ka hõbepilved) tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis, kui temperatuur langeb väga madalale: vähemalt -120 °C, kuid vahel isegi -140 °C-st madalamale.

Helkivad ööpilved said nimetuse selle järgi, et neid saab jälgida siis, kui päike on on 6...12 kraadi, teatud juhtudel kuni 18 kraadi allpool horisonti. Helkivate ööpilvede sinakus tuleneb pilvi moodustavate jääkristallide väiksusest, mistõttu tooni annab juba molekulaarne hajumine. Pilvede äärmise hõreduse tõttu paistavad heledamad tähed neist läbi.

Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused on laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid selle kõrgemasse ossa, sealhulgas mesosfääri ülemisse ossa, jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgusest peegeldub tagasi. Seetõttu ongi pilved võrdlemisi eredad ja öisel ajal hästi nähtavad.

Kahjuks ei saa helkivaid ööpilvi kuigi suure kindlusega prognoosida, sest selleks tuleks koostada prognoos mesosfääri kohta, kuid viimase kohta on sellise ülesande lahendamiseks vajalikke andmeid liiga vähe. Võimsaimad vaatemängud ongi just jaheda või keskmiselt sooja, mitte aga kuuma õhumassi korral, sest siis jäädakse polaarfrondi tagalasse, mis üldiselt vastab Rossby ehk planetaarsete lainete jahtumisfaasile.