Kunagine agar muruniitja keskendub nüüd vaid 10 meetrile: hakkasin märkama mesilast ja konna, lasin neil minna

"Muruniitmine, saagimine ja trimmerdamine on justnagu rahvalik vaikne poksimine või suisa sõda iseenda ja loodusega. See annab aimu eestlaste iidsest vimmast," kirjutas Päevalehe arvamusküljel luuletaja Martin Vabat. Delfi lugeja jagab oma muruniitmise kogemust 10 aastat tagasi ja nüüd.

Kõva 10 aastat tagasi alustasin selle muruhullusega. Niitsin kaks hektarit ja peale, olin küll väsinud, aga rahul. Sedasi aastat viis, kuni hakkas üle viskama - just lõpetad ja juba vaja uuesti alustada. Aga see polnud peamine! Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin peatuma, kui märkasin mesilast või konna, lasin tal minna (mesilased said ruttu vihjest aru, aga konnad olid tüütud).

Praeguseks niidan muru vaid umbes 10 meetri ulatuses ümber maja. Tagantjärele mõeldes oli toonane pilt peale niitmist küll ilus, aga steriilne ja ei olnud tuhandet märkamatult lõpetatud elukest väärt. Aga ega need elud üksi - loodus on lihtsalt tänulik Sulle, tuleb lähemale ja Su ilumeel muutub. Hakkad kõrges heinas ja puuhakatistes hoopis uut elu nägema, mis siis, et silmapiir veidi lähemale tuleb. Uskuge, teid võetakse omaks, kui Te liialt ei laiuta!

Unustasin mainida, et ei ela linna/alevi krundil, vaid maal. Eks see jutt ongi rohkem neile, kes ostavad aina võimsamaid muruniidukeid, et siis hektarite kaupa "golfiväljakuid " ümber oma maakodu tekitada.