Impeeriumi killud. Passid, humanitaarabi ja udune tulevik: Donetski igapäevaelu 2017. aastal

Donetsk ei ole veel tardunud, oma ajaloo sulgenud paik. Sõda muudab seda nädalast nädalasse, kuid üha aeglasemalt.

Delfi portaal koos internetiajakirjaga Spektr jätkab publikatsioonide seeriat endise NSV Liidu tunnustamata vabariikide igapäevaelust. Eelmised väljaanded: elu Abhaasias (esimene ja teine osa), elu Donetski Rahvavabariigis (DRV) (esimene ja teine osa).

Televisioonis on ainult Venemaa kanalid ja DRV propagandakanalid, mis tegutsevad, kasutades endistelt linna-, era- ja riiklikelt telekanalitelt ära võetud seadmeid ja stuudioid. Sama olukord on ka raadiojaamadega. Kõik kohalikud sõjaeelsed ajalehed, välja arvatud Venemaa „tütred“, on suletud. Valitsuse ja lubatud ühiskondlike organisatsioonide kaudu finantseeritakse 16 uut rajoonilehte ja kümmekonda samuti uut piirkondlikku ajalehte. Agitatsiooniks rahast kahju ei ole ja see on siin totaalne, tuleb igalt poolt.

Internet töötab igal pool, isegi neis paikades, kus lahingute tõttu mobiiliühendust ei ole (näiteks Dokutšajevskis). Kuid internetiteenuste osutajatel on karmi karistuse hirmus kästud blokeerida nimekirja järgi „Ukraina õõnestustegevuse veebilehed“ ja seda käsku täidetakse hoolikalt. "Ukrainalikust“ võib siin näha üksnes Donetski Šahtari jalgpallimatšide ülekandeid, mida kohalikud kaabelvõrgud edastavad selektiivselt spetsiaalsete kanalite kaudu. Informatsiooniväli on täiesti monoliitne – kohalikes ajalehtedes on eranditult optimistlikud pealkirjad võitudest põldudel, tehastes ja rinnetel.

Pensionid: vanurite juurde, nagu 90-ndatel, on jälle hakanud tulema lapselapsed ja lapsed

Tuleb aru saada, et Donetskisse ei ole praktiliselt jäänud haldustöötajaid – avalikule koostööle Venemaaga ei läinud ükski ülemnõukogu saadik, ainult üks oblastinõukogust, linnast lahkus valitud linnapea. Kuid peaaegu täies koosseisus säilisid sotsiaalteenistused – seesama pensionifond, lastega töötavad teenistused.

Seepärast, kui peaaegu aasta pärast linna hõivamist otsustas uus võim 2015. aasta aprillis pensione maksma hakata, erilisi organisatsioonilisi probleeme ei tekkinud. Vanad Ukraina pensionid lihtsalt arvestati ümber vähendatud kursiga üks kahele (reaalne oli tollal kolm ühele, praegu on umbes 2,2 rubla 1 grivna eest) ja hakati maksma rublades. Samamoodi toimiti ka invaliidsuspensionidega, emadele makstavate summadega ja muude sotsiaaltoetustega. Kõige massilisem pension DRV-s oli viimase ajani 2490 rubla (40 eurot) – mis oli varem 1240 grivnat, minimaalne aga – 2000 rubla (32 eurot). 2016. aasta augustis teatas Aleksandr Zahhartšenko tulevasest, DRV ajaloos esimesest pensionide tõstmisest 10 protsendi võrra.

Pensionide väljamaksmise summad ja pensionäride arv – need on ühed vähestest Luganski rahvavabariigis (LRV) ja Donetski rahvavabariigis avalikustatud andmetest. Nii makstakse DRV pensionifondi avaliku teadaande kohaselt 2016. aasta augustis välja 2,9 miljardit rubla 675 000 pensionärile. LRV pensionifond teatab väljamaksetest 474 000 pensionärile. Kokku 1,15 miljonit inimest!

Võimatu on kindlaks teha, kui reaalsed need numbrid on. Nagu me rääkisime, elab ÜRO versiooni kohaselt vabariikides 2,7 miljonit inimest. DRV ja LRV statistikavalitsused annavad vastavateks numbriteks 2,3 ja 1,5 miljonit inimest, mis on palju rohkem kui ÜRO hinnangul. Tunnustamata vabariikide statistikavalitsuste numbrid on umbes 75% nende paikade sõjaeelsest elanikkonnast.

Kuid milliseid numbreid ka ei vaata, on demograafilistes näitajates eakate inimeste ilmne ülekaal.
Neil on kõige raskem ära sõita ja nad on sageli, kui paradoksaalne see ka pole, ise ennast välja kuulutanud vabariikide kõige õnnelikumad elanikud. Veel hiljaaegu sai enamik pensionäre koos Venemaa pensioniga oma Ukraina pensioni. Ukraina töö- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi andmetel sai Donetski oblastis pensioni 550 000 pensionärist ümberasujat. Ukraina riik teatas omal ajal, et ta ei saa täita oma kohustusi okupeeritud territooriumidel. Kuid neile, kes kolivad Ukraina territooriumidele, pensione arvestatakse. Inimesed sõitsid massiliselt Ukrainasse ja registreerisid end ümberasujatena, elasid aga oma majades Luganskis, Donetskis ja Gorlivkas. Pensione saadi pangakaartidele.

Peale selle osutab DRV suuremates linnades Rinat Ahmetovi heategevusfond 2014. aasta sügisest alates massilist humanitaartoiduabi. Praegu saavad seda üle 60-aastased inimesed, kõik üksikemad ja kõik kuni kuueaastased lapsed. 2015. aasta augustist antakse iga kuu välja 500 000 toidupakki kaaluga 13 kilogrammi. Umbes samast ajast alates pole fondi tööd lubatud mainida üheski DRV massiteabevahendis. Võimud ei saanud sellist inimestele toiduainete tarnimise kanalit sulgeda, kuid otsustasid, et Ukraina oligarhi poliitilist mõju tuleb valimiste puhuks kuidagi minimiseerida. Tsensuuri siin ei varjata, DRV informatsiooniministeerium on üks märgatavamaid. Aga LRV-s suleti see 2016. aasta juulis pärast skandaali ministeeriumi Vene kuraatori nime avalikustamisega seoses. Selleks osutus vastavalt avaldatud ametliku kirja skaneeritud koopiale Dmitri Alhazov – Vene Föderatsiooni side- ja massikommunikatsiooniministri asetäitja.

Keskmine pensionär saab DRV-s toiduaineid Ahmetovilt ja kaks pensioni – rublades ja grivnades, seda järsu vaesumise ja massilise töötuse taustal. Vanade inimeste juurde, nagu 90-ndatel, on jälle hakanud tulema lapselapsed ja lapsed.

2016. aasta algusest on Ukraina alustanud võitlust „pensioniturismiga“. Ukraina julgeolekuteenistus koostas kontrollpunktide joone ületanute elektroonilise andmebaasi alusel inimeste nimekirjad ja peatas massiliselt, sadadele tuhandetele inimestele pensionide väljamaksed. Ümberasujate verifikatsioon käib tänase päevani, kuid kõige vihatum ametnik riigis, Ukraina sotsiaalpoliitika minister Pavlo Rozenko raporteeris juuni alguses, et tol ajal lõpetati pensionide väljamaksmine 450 000 ümberasujale. Pärast kontrollimisi taastati 2. juuniks 90 000 pensioni väljamaksmine. 2015. aastal maksis Ukraina sellesama Rozenko andmetel ümberasujatele pensionidena välja 30 miljardit grivnat.

Meditsiin: tasuta. Kuid seda on jäänud vähemaks

Huvitav, et ise ennast välja kuulutanud vabariikides ei ole seadust „rahvaväe“ kohta ja vastavalt puudub ka sõjaveteranide ja sõjainvaliidide staatus kui selline Ukraina vastu sõdinute jaoks. Käte või jalgadeta invaliidid saavad minimaalseid pensione nagu olmetrauma puhul, hukkunute perekonnad standardset toitjakaotuspensioni.

Vabariikides on arstiabi rõhutatult tasuta. Selles mõttes, et katsetele võtta raha „ravimite jaoks“ tehakse patsientide pöördumise korral riikliku julgeoleku ministeeriumi poole julmalt lõpp. Siinsed haiglad töötavad rindehospidalide režiimis, varustus saadakse Venemaalt. Kuid spetsialiste ei jätku. Eriti on arstide ärasõidu tõttu kannatada saanud oblastihaiglad – oblasti kliiniline lastehaigla ja oblasti kliiniline keskhaigla. Vähem on kannatada saanud Kalinini-nimeline oblastihaigla.
Vähem on kõrgtehnoloogilist arstiabi. Näiteks oli Donbassis enne sõda neli kardiokirurgia osakonda, mis võisid teha aortokoronaarse šunteerimise operatsioone. Praegu on Luganski osakond ja üks osakond Donetskis suletud. Töötab ainult üks osakond Kalinini-nimelises oblastihaiglas. Töötab küllalt edukalt – spetsialiseeritud kardiokirurgilist abi võib saada üksnes sealt. Kuid, ütleme, neeru siirdamise operatsiooni Donetskis enam ei tehta. Ja on veel palju muudki, mida ei tehta.

Koolid ja kõrgemad õppeasutused: Mida teha DRV-s välja antud diplomiga?

Ülikoolid on lõhestunud. Ülikoolid sõitsid ära Ukraina territooriumile, jättes maha õppekorpused, sisseseade ja osa õppejõude ja üliõpilasi. DRV-s ülikoolid töötavad ja annavad välja ilusaid kahepealise kotkaga diplomeid. Need võib seinale riputada ja esitada tööandjatele Luganski ja Donetski rahvavabariikides. Väljaspool neid otsustatakse küsimus mitme õppeasutuse poolt. Sõlmitakse lepingud Venemaa ülikoolidega ning Donetskis ja Luganskis ülikooli lõpetanud võivad sõita ja üritada kinnitada oma diplomit Venemaal, saades tulemusena Rostovi või Jeiski ülikooli diplomi.

Koolide lõpetajad sõidavad sisse astuma Venemaa ülikoolidesse ja neil on viimasel aastal samasugused võimalused ka Ukrainas.

Koolid on 2015. õppeaasta algusest täielikult üle viidud Venemaa õpikutele, õppeprogrammidele ja -standarditele. Raamatukogudest on kõrvaldatud Ukraina ajaloo ja geograafia õpikud. Järsult on vähendatud ukraina keele õpetamist, on suurendatud vene keele mahtu ja sisse viidud spetsiaalsed riikluse tunnid kõikides klassides, kus lapsed õpivad Aleksandr Zahhartšenko elulugu ja vabariigi hümni sõnu, mis on seatud Venemaa hümni muusikale.

Klasside täituvus on Donetski keskuses 30-40 protsenti sõjaeelsest tasemest, kõige jõukamad ja mobiilsemad inimesed on alati elanud kesklinnale lähemal. Paremas olukorras (see tähendab, et seal ei tulistata) olevates äärelinnades peetakse 23 õpilasega klasse juba normaalseteks. DRV haridusministeerium on vastu võtnud normatiivi: 26 inimest klassis.

Venemaa humanitaartoiduabi ei jagata massiliselt elanikele, vaid see on suunatud konkreetsetele kodanike kategooriatele. Kuid selle abi arvel korraldatakse tasuta toitlustamist koolides, haiglates ja lasteaedades. Kuni novembrini võisid Venemaa toidupakke saada inimesed, kelle sissetulek perekonnas jäi alla 2000 rubla inimese kohta. Nüüd enam toidupakke ei ole, lubatakse kord kahe kuu kohta aidata rahaliselt – anda toidu jaoks 1500 rubla (pisut rohkem kui 21 eurot).

„Keldritest“ 1961. aasta NSVL-i kriminaalkoodeksini

Üks kõige „töiseimaid“ ministeeriume on justiitsministeerium. Kuulsad „keldrid“ olid 2014. aastal igal endast lugupidaval pataljonil või relvastatud grupil. Loodi prokuratuur, kuid kohtuid ei olnud. Kuulsad Strelkovi mahalaskmiskäsud „vastavalt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 1941. aasta 22. juuni määrusele sõjaseisukorra kehtestamise kohta“ oli karm reaalsus.

DRV ministrid võisid sattuda eeluurimisisolaatorisse liidri ühe öeldud sõna põhjal. Laialt tuntuks sai tüli DRV energiaministri Aleksei Granovski ja DRV asepeaministri Aleksandr Kaljusski vahel 2014. aasta detsembris. Granovski süüdistas DRV riikliku julgeoleku ministeeriumile tehtud avalduses kolleegi varimajanduse loomises koos ukrainlastega. Protsessi faabula oli selle paikkonna jaoks tavaline – firma Makejevugol kaevandused tarnisid kütust Starobeševe soojuselektrijaamale, see aga varustas elektrienergiaga muuhulgas ka Mariupoli metallurgiakombinaate. Makijivka ja Starobeševe on DRV-s, Mariupol aga ei ole. Kuid kõik kaevandused, elektrijaam ja tehased on Rinat Ahmetovi äriimpeeriumi osa. Tootmisahel töötas edukalt ja selle töötamise võimaluse eest maksti kuidagi mitteametlikke kanaleid pidi – panku DRV-s enam ei olnud.

Pärast skandaali pandi Kaljusski eeluurimisisolaatorisse, paari päeva pärast läks sinna ka Granovski. Asepeaminister veetis trellide taga ilma kohtuta 1,5 aastat, minister 4 kuud. Granovski oli mõnda aega Venemaal, pärast määrati 2015. aastal Debaltsevesse, 2016. aasta talvel aga sai tööstus- ja transpordiministriks. Kõvasti halliks läinud Kaljusskit nähti hiljuti Donetskis, ta lasti vabaks alles 2016. aastal.

Istuma panemine ähvardas eranditult kõiki – „kindralitest“ kultuuriministrini, kes pandi vangi, süüdistatuna Donetski teatritelt sõiduautode kuritegelikus omastamises. Kohtuvälised istuma panemised „ümberkasvatamiseks“ muutusid tegelikkuseks. Tavaline eeluurimisisolaatoris kinnipidamise aeg oli 30 ööpäeva.

Täitmiseks on võetud 1961. aasta Ukraina NSV kriminaalkoodeks. Nõukogudeaegne koodeks on küllalt karm ja annab prokuratuurile piiramatud võimalused. Donetskis armastatakse meelde tuletada, et NSV Liidus oli surmanuhtlus, kuid ametlikult ei ole seda veel kordagi rakendatud. Kuigi esimene „kõrgeima karistusmäära“ kohtuotsus on juba olemas – mahalaskmisele on määratud rindejoonel vägistanud ja tapnud kasakad.

Esimesed kriminaalkohtud hakkasid tööle 17. märtsil 2015. aastal ja ei võtnud pikka aega vastu otsuseid – keegi ei mõistnud, mida nendega pärast teha. Praegu töötavad perekonnaseisubürood, notarid ja poolteistsada kohtunikku. 1. jaanuaril 2015. aastal eraldas Ukraina ise ennast välja kuulutanud vabariigid kõikidest digitaalregistritest. Kohapeal ei saanud registreerida isegi surmasid ja peeti spetsiaalset surnute žurnaali käsitsi. Praegu võtavad DRV justiitsministri Jelena Radomskaja kinnitusel Venemaa ja „sõbralike riikide“, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia notarid ja riiklikud asutused vastu surmatunnistusi, abielutunnistusi ning veel kolmekümmet vabariikide territooriumil välja antud dokumenti.

On alustatud oma passide väljaandmist, mille alusel võib nüüd pääseda Venemaale ja saab liikuda riigi sees – kahe aastaga on kasvanud terve põlvkond dokumentideta 16-aastasi, samuti on täiskasvanud sõdijad, kes ei saa sõita Ukraina territooriumile ja lasta passi liimida fotosid 25- või 45-aastaseks saamisel ning lihtsalt inimesed, kelle dokumendid on tulistamiste ajal hävinud. Passe antakse välja veebruarikuust alates ja need on saanud pisut rohkem kui kolmkümmend tuhat inimest. Blanketid on olemas, kuid vähe on spetsiaalseid printereid informatsiooni kandmiseks dokumentidele.

DRV pass: milline õnn, et Venemaa on suur

Sellest ajast saadik, kui Venemaa hakkas mitteametlikult passe isegi migratsiooniteenistustes vastu võtma, on raamatukese soovijaid rohkem. DRV passiga võib isegi sõita puhkusele „välismaale“ – Abhaasiasse. Võib asuda õppima Venemaa ülikooli, osta lennuki- või rongipiletid Doni-äärses Rostovis. Seejuures näitab süsteem elektroonilisel piletil kodakondsuseks „Ukraina“.

Vabariigis võib veel saada juhilube, DRV numbrimärke autodele, registreerida sõidukit. Kõik autosalongid rööviti 2014. aasta esimestel suvekuudel tühjaks. Uusi ei ole avatud, kuid võib tuua sõiduauto Venemaalt, kus autod on märkimisväärselt odavamad, kui Ukrainas. Selle auto saab vabariigis registreerida, saada vabariigi numbrimärgi ja sõita sellega üksnes seal ja ka Venemaal. Tõsi küll, maksuamet on viimasel ajal jõudnud autoomanikeni ja DRV-s tuleb tollimaks tasuda, kuigi mitte nii suur, nagu Ukrainas.

„Tead, milline õnn, et Venemaa on suur,“ ütles mulle üks vabariigis teeneline inimene. „Nüüd hakkame seda tundma õppima. Ukraina välispassi viisat või uut passi saada enam šansse pole. Ja liikumisvabaduse keelamine on minu jaoks kõige valulikum.“ See inimene on majanduslikult suhteliselt kindlustatud, ta on jõudnud läbi sõita kogu Euroopa enne sõda ja sõja ajal – lennanud välja Doni-äärsest Rostovist. Kuid lõppes viisade kehtivusaeg Ukraina passis ja lõppesid sõidud väljapoole „Vene maailma“ piire.

Need, kes ei ole Ukraina julgeolekuteenistuse nimekirjades ja võivad sõita Ukraina territooriumile, kasutavad „mitte-Venemaa“ eeliseid. Näiteks, nad lendasid Ukraina kaudu alles hiljaaegu Venemaal keelatud odavasse Egiptusesse ja Türki. Turismiagentuurid töötavad – kuigi maksejõulisi kliente pole kuigi palju.

Nüüd kujuneb välja teistsugune eliit – uuest prokuratuurist, sõjaväe komandöridest, valuutavahetajatest, vanametalli vastuvõtupunktide omanikest ja kõikvõimalikest jaekaupmeestest. Üha rohkem on venemaalasi, kes ostavad meelsasti kortereid kokku. Donetsk võõrustas 2012. aastal Euroopa meistrivõistlusi jalgpallis, see oli edukas, rikas linn, mis on praegugi väga ilus ja mugav linn, kuid mille lennujaam on hävitatud, kus ei tööta raudteejaam ning on purustused äärelinnades.

See-eest töötab viis teatrit ja filharmoonia, mille külastatavus on laineharjal. On olemas isegi sotsiaalseid etendusi – need on aegsasti etteteatatud etendused nädala keskel, millele inimene võib võtta pileti ja teatada kassas oma elurajooni. Pärast etendust moodustatakse mitu tasuta bussimarsruuti äärelinnadesse. Etendused algavad kell 17.00, inimesed peavad koju jõudma enne komandanditundi. Piletid maksavad 40 kuni 80 rubla.

Eluasemed: suurepärased Stalini-aegsed korterid lähevad müügiks 30 000 dollari eest

Sellessamas Donetskis müüakse kuus kolmkümmend–nelikümmend korterit. Hinnad on umbes samasugused nagu enne sõda, ainult grivnades. Grivna kursi kukkumine on olnud kolmekordne, hindade oma dollarites keskmiselt sama suur. Kesklinnas lähevad suurepärased Stalini-aegsed korterid müügiks 30 000 dollari eest. Hea kolmetoaline korter kesklinna lähedal maksab 25 000–30 000 dollarit. Lähedal asuvas Makijivkas võib töölisasulates osta kahetoalise korteri pooleteise tuhande dollariga. Paljud „Venemaa vabatahtlikud“ eelistavad jääda suurde ja kaunisse linna paremate aegade lootuses. Kortereid vormistati veel hiljuti Ukrainas Kramatorskis või Mariupolis nende nimele, kellel oli võimalus riigist välja sõita.

On ka „kallist“ kinnisvara. Maja – 300 ruutmeetrit, koos sauna, grillahju, krundi ja täielikult eliitmööbliga komplekteeritult kusagil Aleksandrovkas (maaliline Donetski eeslinn paikneb nüüd rindejoone vahetus läheduses Mariinski suunal) võib maksta 100 000 dollarit. Rahulikemates rajoonides võivad 300-ruutmeetrised majad maksta samuti 100 000 ringis, kuid need on selle hinna eest lihtsamad.

Eelmisel kevadel teatati DRV-s, et kõik tehingud peavad olema vabariigis registreeritud ning kõik Ukraina territooriumil sõlmitud lepingud loetakse kehtetuks. See tekitab kohalikele ostjatele suurt muret – tuleb nii välja, et müüjad võivad tehingu vaidlustada? Esialgu on nii, et tehingutelt makstakse makse kahele poolele. 2016. aasta detsembrist on see süsteem järsult karmistunud, nüüd ei tunnistata Donetskis väljaspool DRV-d tehtud tehinguid.

Ukraina seadusandja otsusega on 2014. aastal terrorismivastase operatsiooni tsoonis kuni erikorralduseni keelatud määrata trahve ja arvestada viiviseid laenude eest ning ära võtta hüpoteekvara. See hoiab võlgade sissenõudjaid kõvasti tagasi isegi Ukraina territooriumil, rääkimata juba ise ennast välja kuulutanud vabariikide territooriumidest. Kõik piirdub üksnes ähvardavate telefonikõnedega.

Poliitika: tulevik on udune, kuid seadusi on üha rohkem

Donetskis ja Luganskis elavad inimesed püüavad tulevikust mitte mõelda. Donbassi mõttekoja 2016. aasta juuni alguses läbiviidud küsitlusest selgub, et ainult ühel protsendil inimestest on kujutluspilt tulevikust, kuid juba 18 protsenti nimetavad ennast kodanikeks. Ligikaudu samasugune on DRV toetuse määr: 15–17 protsenti, nagu näitavad Donbassi ettevõtjate assotsiatsiooni sotsioloogilised küsitlused, mille on avalikustanud Gazeta.ru.

DRV ja LRV territooriumidel toimuvad valimised, kuid neil on lubatud osaleda vaid kahel ühiskondlikul organisatsioonil, Aleksandr Zahhartšenko Donetski Vabariigil ja Pavel Gubarevi Vabal Donbassil. Päris „Vene kevade“ alguses tugines protest kohaliku eliidi mitteavalikule toetusele, kuid organisatsioonina toetasid seda ainult kohalikud kommunistid, Aleksandr Purgini väike grupp ja МММ-võrgustik, mille lõi DRV praegune parlamendispiiker Deniss Pušilin. Ilma distsiplineeritud komisjoniliikmeteta kommunistide seast oleks olnud võimatu luua 11. mail 2014. aastal isegi mingit referendumi näilisust. Esimese DRV rahvanõukogu moodustasid „kangelased“, kes 6. aprillil tungisid esimestena Donetski oblastinõukogu istungitesaali ja andsid korraldajale oma passiandmed. Sõnas kangelane ei ole mingit irooniat, tollal pandi separatiste veel aktiivselt vangi, ründajad peitsid nägusid ja neid, kes passe ära andsid, ei olnud kuigi palju. Tollase nõukogu juhiks sai kohalike kommunistide liider Boriss Litvinov.

Kommunistidel õnnestus registreerida oma partei 2014. aasta oktoobris. Kuid seda lihtsalt ei lastud järgmistele valimistele, jättes ta ilma õigusest oma nimekirja moodustada. Miks? Oli selline käsk, käskude üle aga Donetskis ei diskuteerita. Kommunistid, nagu kästi, panid oma inimesed Donetski Vabariigi nimekirja, kuid 2016. aasta mais nad visati sealt välja. Nii nimekirjast kui ka parlamendist. Visati välja formuleeringuga: „usalduse kaotuse pärast". Spiikrid selgitasid mitteametlikult, et „kommunistid mängivad oma parteid seal, kus parteisid ei tohi olla.“

DRV rahvanõukogus on 100 saadikut, nad roteeruvad vabalt oma ühiskondlike organisatsioonide otsuse kohaselt. Eraldi valimistel kuulutati DRV riigipeaks Aleksandr Zahhartšenko. Tema määrab ka kõikide linnade ja rajoonide administraatorid. Kohalikke valimisi ei ole DRV-s ja LRV-s toimunud, need oleksid pidanud toimuma Minski kokkulepete raames.

Käib küllalt suur töö seadusandluse valdkonnas. Näiteks eelmise aasta 24. juunil arutati koos natsionaliseerimisega religioossete organisatsioonide seadust. Ettekande tegi jurist, rahvanõukogu spiikri asetäitja Olga Makejeva. Ta teatas, et on läbi viidud keerukas uurimus, mis tegi kindlaks, et mõiste „südametunnistuse vabadus“ ei ole rahvavabariigis rakendatav, sest seda formuleeringut võib tõlgendada kui „südametunnistusest vaba olemist“. Tulemusena võeti vastu keeruka ja pika nimetusega seadus, mis lubab isehakanud vabariikides tegutseda üksnes „traditsioonilistel religioonidel“ – õigeusul, islamil, judaismil ja kreekakatoliku kirikul. Protestantide kogukonnad on traditsiooniliselt tagakiusatud.

Kohe pärast „Vene kevadet“ lahkusid Donetskist ukrainameelsed Donetski oblasti mufti Said Ismailov ja Donetski rabi Pintšas Võšetskõi. Välja on saadetud protestantlike kogukondade liidrid, sellised nagu Sergei Kosjak, kes korraldas 2014. aastal Kalmiuse kaldapealsel Konstitutsiooni väljaku piirkonnas konfessioonidevahelise palvemaratoni rahu eest Ukrainas. Tookord ta võeti kinni ja teda peksti NKVD-s (oli selline organisatsioon DRV valitsuse maja kuuendal korrusel). Juba 2016. aasta juulis kutsuti Sergei Kosjak Ukraina armeesse ja ta teenis sõjaväe kaplanina ning aitas kõik need aastad rindeäärse Marjinka elanikke. 2016. aasta detsembris lõpetas teenistuse ja kirjutas kõikidele, et ta lahkub terrorismivastase operatsiooni tsoonist ning sõidab naise ja laste juurde. Pastor lõpetas enda jaoks sõja, tema pere aga sai Saksamaal varjupaiga juba 2014. aastal.
Olukord Donetski ja Mariupoli piiskopi Illarioniga on keerulisem. Teda peetakse üheks venemeelsete „kullide“ liidriks Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikus, kuid igasugune tema avalik seisukohavõtt ähvardaks kogu kirikut Ukrainas. Ta teenib Donetskis ja Mariupolis, elab rohkem Püha Nikolai kloostris (see Ukraina territoorium on praktiliselt eraldusjoonel) ja hoidub avalikest esinemistest.

Donetsk ei ole veel tardunud, oma ajaloo sulgenud paik. Sõda muudab seda nädalast nädalasse, kuid üha aeglasemalt. „Tead, tore on, et ajakirjanikke on vähemaks jäänud,“ ütles mulle üks kohalikke ettevõtjaid. „Teid on vähem, tähendab, meie juures on igavam ja vähem sõda. Vaata, kuidagi see jõuabki kas või millegi püsivani.“