Jänku-Juss õpetab Youtube'i vahendusel lapsi seksima
Olgu öeldud, et jutt oli kaunis räige sisuga väljenditest ning kogu temaatika võiks kokku võtta väljendiga „hardcore pornograafia“ – mitte et autor ise pretendeeriks teabmis teadja-staatusele antud valdkonnas. Kuid kuidagi püüdsin ma iga kord olukorra lahenda nõnda, et lapses ei kujuneks tohutut „keelatud vilja“ emotsiooni ja et ta selleks korraks enda jaoks arusaadava, kuid samas huvi-vähendava vastuse saaks.
Iga kord, kui midagi taolist taas kuulsin, uurisin samas selle info tagamaid, et kustkohast niisugune uudne temaatika ja küsimused pärinevad. Selgus, et Youtube-is on üleval terve kari „fake“- videoid Jänku-Jussi tegemistest. Alul ma ei uskunud seda – näis liialt ajuvaba ja eeldasin, et kusagil on siiski mingisugunegi tsensuur, mis laus-idiootsused netist leiab ja likvideerib, ega hakanud neid videoid ekstra otsima.
Aegamööda muutusid küsimused sagedasemaks ning viimati koos sõpradega Saaremaalt tagasi sõites pidasid kaks 10-aastast omavahel sel teemal värvika dialoogi maha. Palusime lastel täpselt näidata, kus säherdune video asub. Näitasid. Pidin autoistmest läbi kukkuma, kui nägin, mida on tänasel maailmal lastele neti vahendusel pakkuda.
Olgu, igasugu pornosaite on samuti terve ilm täis ja uudishimu võib nii mõnegi jõnglase ilmselt ka nendeni juhatada, kuid see on justkui eraldi kategooria. Aga et ühest armsast ja harivast, ettevõtliku perekonna loodud multikatesarjast, kus tolle perekonna lapsed kuuldavasti ise tekste peale loevad, on tehtud midagi säärast, poleks ma ausaltöelda uskunud. Tõesti ei oleks!
Teiste seas on Youtube-i vahendusel leitavad niisugused lustakad lood nagu „Jänku-Juss läheb litsimajja“, „Jänku-Juss sooritab enesetapu“ ja „Jänku-juss saab gerpese“, kus õpetatakse igasuguseid põnevaid asju, sealhulgas on asjalikke viiteid zoofiiliale. Jänku-Juss õpetas näiteks, kuidas tuleks tihasega vahekorda astuda.
Veel on leitav lõbus seiklusjutt „Jänku-Juss ja pudel viina“. Kõik need on Youtube-i üles laadinud keegi Kris Kalevipoeg – võib arvata, et tegemist on nö „kunstnikunimega“. Igal juhul on noormehel nii nutti kui fantaasiat ja ta on võtnud vaevaks algklassiealisi, keda need Jussi-multikad vanuse poolest veel kõnetavad, seksuaalselt pisut harida. Sest kust muidu üks algklassilaps teada saab, kuidas asjad päriselt käivad!
Ma ei tea, kas liiga suur hulk demokraatiat on hea. Ma ei tea, kas null-tsensuur on hea. Minuvanuste lapsepõlves oli olukord vastupidine – null-demokraatia ja täielik tsensuur. Ent nüüd oleme liikunud sootumaks teise serva.
Jälgin oma lapse netikasutust väga hoolega, ka on talle seatud ajaline piirang nii tahvelarvutis kui telefonis mängimiseks. Kui olen märganud mingeid „anomaaliaid“, olen koheselt tähelepanu juhtinud ja tegevusele lõpu teinud. Palju olen selgitanud, et keskkond, milles sa viibid, mõjutab sinu mõttemaailma kujunemist ja seda vahetult. Olen talle öelnud, et Youtube-is ilmselgelt puudub igasugune kontroll ja et sinna võib igaüks üles laadida mistahes idiootsuseid. Ent midagi sellist ma oodata poleks osanud, ja kusagil siiski peaks olema mingi piir!
Pole teada, kas too perekond, kes seda Jussi-sarja toodab, on ülepea teadlik sellest, mis toimub. Või mida nad kõigest sellest arvavad. Kuid kui nad seda enne ei olnud, siis nüüd on selleks tagumine aeg. Ja ehk leidub siiski mingi masinavärk, mis suudaks kogu selle vabalangemiskiirendusega kasvava ajuvabaduse peatada!
Artikkel ilmus esimesena ajalehes Postimees
