Saskia pere lugu: kesksel kohal loodus ja teadus, südames kodanikualgatus

Saskia Jõers on tavaline 21-aastane Eesti noor: tütar, õde, majandustudeng, Euroopa Maja vabatahtlik, kooli kõrvalt Tartu kohvibaari teenindaja. Ta pärineb aga tõelisest akadeemikute perekonnast – kõrge kraadi on pälvinud nii tema vanemad kui ka nende emad-isad. Saskia aga perekonna traditsiooni ilmselt ei jätka, tema südameasjaks on hoopis vabatahtlik töö.

Saskia perekonna ajalugu on akadeemikutele kohaselt lausa pisiasjadeni Tartu ülikooliga seotud. Näiteks võib tuua tema vanemate tutvumisloo. „Isa räägib lugu sedasi, et ta tähistas taas ühel ühikapeol eksamil läbikukkumist. Olevat seal märganud kena tütarlast, kelle otsustas julgust kokku võttes tantsima kutsuda,” sõnab Saskia. „Tütarlaps aga muudkui vingus tantsimise ajal, et jalg on valus, ja haiglasse minnes tuli välja, et ta on jalaluu murdnud. Isa jäi ta eest hoolt kandma ja sealt see asi areneski,” muheleb tudengite armastuse 1996. aasta veebruaris sündinud vili. „Isale meeldib ikka öelda, et esimesel kohtumisel murdis ta mu ema jalaluu.”

Saskia peab kodumaa tähtsaimaks kohaks Käsmul mere läheduses männipuude vahel olnud pere suvilat, kus sai lapsepõlves vanemate, vanema õe Ursula ja sõpradega suviti aega veedetud, näiteks marju korjates ja taimede nimesid õppides. „Loodusega läbisaamisel on olnud väga suur roll meie kasvatuses – elasime küll linnas, kuid teadsin samu asju, mida maalaps,” meenutab Saskia. „Sellised õpetused on alati hästi armsad olnud. Metsa minnes tunnen end alati koduselt, sest tunnen kõike, mis mu ümber on.” Loodusläheduse andis kaasa seegi, et Saskia mõlemad vanemad on loodusteadlased, täpsemalt molekulaarbioloogid.

Saskia meenutab üht lapsepõlve suuremat hirmu, mis on seotud Käsmu suvilaga. „Kuna meil olid kunagi merisead, ehitas insenerist vanaisa neile aediku. Aga kuna suvekodu oli metsa sees, käisid seal aeg-ajalt kullid lendamas. Alati, kui nägime kulli metsa kohal tiirutamas, tuli merisiga sülle krabada ja linnu eest ära peita, et kiskja jumala eest tähele ei paneks, et kuskil on maitsev näriline,” räägib ta.

Laulupeol nutab igaüks, aga just lumi, Eestimaa kargus ja jahedus on need, mis mind meelitavad.

Saskiale meeldib eriti Eesti talv. „Olen talveinimene – lumine mets ja muu talvega kaasnev on need asjad, mis panevad mind iga aasta taas Eestisse armuma,” sõnab ta. „Kõik see kokku on nii armas ja kodune.” Talvel on oluline koht ka peretraditsioonides – kui Saskia ja Ursula olid veel väiksed, käidi vanematega Tartu ülikooli talvepäevadel Käärikul, kus õed said päev läbi suusatada, lastes vanematel samal ajal loengutest osa võtta.

„Tihti üritasime ka maale jõuda, sest järvel uisutamine ja jäätunud meri on midagi haruldast ning mujal seda eriti ei näe,” mäletab ta. „Peale selle oli lihtsalt tore keset metsa lume sees mängida… Laulupeol nutab igaüks, aga just lumi, Eestimaa kargus ja jahedus on need, mis mind meelitavad,” lausub Saskia.

Vanaema järgi majanduseriala

Perekond on Saskiat alati toetanud. „ Meie pere hindab seda, et sul on hea haridus. Kõik, mis on seotud hariduse ja arenemisega, on saanud neilt rohelise tule,” kinnitab noor majandustudeng, et akadeemikute pere toetas tema haridusteed. „Kui mul oli vaja 400 euro väärtuses õpikuid, oli isa kohe nõus sellise summa välja käima.”

Isegi oma erialavaliku tegi Saskia pere eeskujul. Tema vanaema on majandusteadlane ja Saskia astus majandusteaduskonda. „Muidu on kõik bioloogid ja õde õpib IT-d, nüüd on lõpuks keegi, kes on tema moodi,“ ütleb ta.

Saskia meenutab, et nagu enamik taasiseseisvunud Eestis sündinud lapsi, kuulis ta oma vanavanematelt lugusid Eesti keerulisest ajaloost. Vanaema rääkis talle oma lapsepõlvest, mis oli Teise maailmasõja ajal. Saskia mäletab lugu metsavendadest, kellega kuueaastane vanaema kokku puutus. Vanaema ei saanud siis aru, miks järgmisel päeval tulid nende juurde venelased, kes tahtsid metsavennad arreteerida.

Loodusega läbisaamises on suur roll olnud meie kasvatusel – elasime küll linnas, kuid teadsin samu asju, mida maalaps.

Saskia suguvõsast leiab veel ühe põneva seiga. Tema vanavanatädi oli Suurbritannias nime teinud Eesti juurtega moekunstnik Marta Pirn, kes lahkus Eestist Teise maailmasõja hakul 1936. aastal ja kelle kleite kandis oma nooruspõlves ka kuninganna Elizabeth II.

Ajaloolasest sugulase eestvedamisel kaardistatakse Saskia suguvõsa sugupuud. Neil on selline tore traditsioon, et aeg-ajalt kogutakse kamp kokku ja minnakse vast leitud sugulasi külastama. Ema suguvõsa pärineb Lõuna-Eestist Ahja kandist, isaliin tuleb aga Põhja-Eestist ja perekonnas on ka natuke Noarootsi rannarootslaste verd – nii saadakse kokku igal pool üle Eesti.

Õe eeskujul vabatahtlik töö

Saskiale on südamelähedane vabatahtlik töö, mille ta avastas õe Ursula abiga ja mis on ka akadeemikutest vanemate suure heakskiidu saanud. Ursula oli Euroopa Majas aktiivne aastatel 2010-2015, ning võttis organisatsiooni kui toredat koolivälist tegevust, mis andis võimaluse end arendada ja ka sõpradega koos tegutseda. Ka Saskiat meelitas see põnev maailm.

„Õde oli selleks ajaks tegelenud vabatahtliku tööga Euroopa Majas juba kolm aastat,” märgib ta. „Esimest korda läksin nende üritusele kümnendas klassis. Algul olin tagasihoidlikum, kuid ajaga näitasin end heast küljest ja sain Läänemere maade korraldustiimi.” Nüüdseks on Ursula töö organisatsioonis lõpetanud ja sügisest asub Surrey ülikooli magistriõppesse. Saskia on aga Euroopa Maja juhatuse liige ning tema ametinimetuseks on Mudel-Euroopa Parlamendi projektijuht.

Mis motiveerib tänapäeva noort tegelema tööga, mille eest tasu ei jagata? Saskia ütleb, et teeb vabatahtlikku tööd eelkõige sellepärast, et noored mõistaksid, kui tähtis on rääkida sellest, mida mõeldakse, seista selle eest, mida tahetakse, ja aru saada, kui raske on teha olulisi otsuseid. „Võib küll olla kerge kiruda riigijuhte ja parlamendisaadikuid, kuid see töö on tegelikult tohutult keeruline,” arvab Saskia.

Kuigi tema vabatahtlik töö on poliitilise loomuga, ei näe Saskia end tulevikus poliitikas karjääri tegemas. „Ma ei tahaks enda arvamust kõigile näidata – ei soovi teisi sellega mõjutada,” mõtiskleb ta. Pealegi ta ei usu, et ainult poliitika aitab maailma muuta. „Panustada saab ka kodanikualgatuse kaudu, see on veel vingem ja olulisem,” arvab noor vabatahtlik. „Vabatahtliku tööga soovin tulevikus võimul olijatele näidata, et elu eksisteerib endiselt ka väljaspool Toompead.”

Vaata videot Saskia pere loost:

„Õpiks välismaal midagi juurde, tuleks siia ja teeks kõike paremini”

Tänapäeva Eesti nooremat põlvkonda ilmestab pahatihti soov end välismaal helgemalt oksalt leida, isamaa-armastus tundub eelmisesse sajandisse jäänud olevat. Edumeelsed 1990-ndate lapsed usuvad, et õnne ei leia enam sugugi mitte koduõuelt, vaid hoopis heaolus suplevatest lääneriikidest. Saskia on aga noor, kes seda stereotüüpi kummutab.

Tema vanemate nooruse aegu oli lai maailm uudishimulikele noortele raudse eesriide tõttu kättesaamatu, ent Saskial seda probleemi pole. Nii enda pealehakkamise tõttu kui ka vabatahtliku töö käigus on ta jõudnud käia paljudes maades, neist kõige kaugem on USA. Teiste eakaaslastega suheldes on ta näinud, et vastupidi kujunenud arusaamale ei tahagi kõik Eesti noored kodumaalt heaoluriikide katuse alla pageda. Paljud soovivad välismaale üksnes end täiendama minna, et tagasi tulla ja Eesti hüvangusse panustada. „Eesti on minu jaoks alati väga südamelähedane olnud. Pole sellist mõtetki olnud, et tahaks ära minna. Isegi kui läheks välismaale, tuleks tagasi. Õpiks midagi juurde, tuleks siia ja teeks kõike paremini,” ütleb Saskia. Seega võib tänavuse laulupeo teemat parafraseerides öelda, et tema jääb.