Presidendi kõne analüüs: unustage Reform vs Kesk, sotsid ja EKRE on ametlikult uus kuum paar
President Kersti Kaljulaid võõrustas pühapäeval oma ametiaja esimese iseseisvuse taastamise aastapäeval sadu inimesi traditsioonilisel vastuvõtul presidendi roosiaias (kes pidid, muide, õueala jagama üle saja tuhande mesilasega, kes suvel roosiaeda kolisid). Keegi külalistest vist mesilaste käest nõelata ei saanud, kuid mõned torked tulid hoopiski presidendi enda kõnest poliitikute suunas.
Võrreldes veebruarikuise vabariigi aastapäeva kõnega oli pühapäevane sõnavõtt lühem, teravam ja sellest sai välja lugeda üsna konkreetselt, mis tundub president Kaljulaidile Eesti sisepoliitika põhitelg ja kuidas ta sellesse suhtub.
Kõigepealt sai kõnes kriitikanoolega pihta Sotsiaaldemokraatlik Erakond: „Vaatan ja imestan, kuidas sotsiaal-liberaalse maailmavaate kandjad on valmis muutma mängureegleid nii, et iseotsustamisõigus lihtsais olmelisis asjus oluliselt kahaneb – selmet toetada positiivseid valikuid,“ ütles Kaljulaid. „Eriti halb, kui keeldude tagant kumab läbi pigem riigikassa täitmise tarvidus kui siiras rahvatervisemure.“
Viimane lause on otseselt suunatud suhkrumaksu ehk magustatud joogi maksu seaduseelnõu vastu, mille president jättis alla kirjutamata – küll mitte selle tõttu, et maksu kehtestamine oleks tema hinnangul vastuolus põhiseadusega, kuid mille rakendamisel oli eiratud võrdse kohtlemise põhimõtet. Suhkrumaksu kriitikud on korduvalt kasutanud sama argumenti – et tegemist pole rahvatervist parandava meetme vaid riigieelarvesse raha toomise eelnõuga.
Kriitika tundus olevat selgelt suunatud sotside esimehe, tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski suunas. Omamoodi veidraks teeb olukorra muidugi see, et suhkrumaksu eestkõnelejaks osutus lõpuks hoopiski rahandusministeerium ja Isamaa- ja Res Publica liitu kuulunud rahandusminister Sven Sester.
IRL aga ei tundunud Kaljulaidile muret tegevat. Selle asemel pööras president oma järgmise kriitikanoole hoopiski üldiselt rahvuslaste suunas, kuid ridade vahelt võis välja lugeda, et tegemist on EKREle suunatud etteheidetega: „Sama veider tundub soov radikaalselt ja revolutsiooniliselt tagasi pöörduda aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem,“ sõnas Kaljulaid. „Rahvusluse edendamise sildi all liberaalsete demokraatlike vabaduste mitmekülgne piiramine oleks järsk murrang, mitte mõistlik konservatiivne poliitika.“
Kaljulaid kinnitas kõnes hiljem veelkord üle, et tema hinnangul valitseb Eesti poliitikas põhiline konflikt nende kahe vahel: „Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – on iseenda okupeerimise algus.“
Sotsiaaldemokraatide ja EKRE vahel on tüli paistnud sel suvel üha rohkem välja võrreldes näiteks Reformierakonna ja Keskerakonna omavahelise kraaklemisega. Poliitikavaatlejana tundub, et nii sotsid kui EKRE püüavad seda vastuolu väga selgelt rõhutada, sest selle kaudu on neil võimalik ka teiste erakondade toetajaid niiöelda oma kaklusesse kaasata. Kuna Keskerakond pole valitsuserakonnana osutunud selliseks kolliks, nagu Reformierakond on püüdnud neid aastate jooksul maalida, siis pole valijate silmis see vastuolu ehk enam nii terav. Loodus (ja ka poliitika) tühja kohta ei salli.
Näiteks ka eelmisel nädalal headest toetusprotsentidest kuulnud EKRE esimees Mart Helme ütles Postimehe ajakirjanikule Tuuli Kochile, et see on tema arvates just „tänu“ sotsidele. „Eks meid on aidanud sotsid ja nende juht Jevgeni Ossinovski, kes on avalikult selge estofoobse poliitikaga meile sisse sõitnud,“ ütles ta. „Soovin sotsidele jõudu ja edu kõiges selles rumaluses, millega nad tegelevad; selle arvelt on tulnud meile kindlasti toetust juurde.“
Kaljulaid muretses oma kõnes aga just selle pärast, et selle väärtuste konflikti (mida tema hinnangul pole tegelikult olemas) kõrval võib tähelepanuta jääda asju, mis Eestis tegelikult vajaks lahendamist: „Haldusreformi on vaja sisustada, leppida kokku, mis on üle Eesti ühtemoodi ja sedapidi loomulik riigi ülesanne, mis on kohalt paremini nähtav ja jääb kohaliku omavalitsuse ja kogukonna teha,“ püüdis ta valimiste põhiküsimust sõnastada. „Lähimuspõhimõte tuleb sisuga täita. Valdavalt kohalikel omavalitsustel lasub kohustus tagada kõigile võrdsed võimalused toime tulla – ka neile, kes selleks vajavad tavapärasest suuremat tuge. Kuidas seda teha kavatseme?“
