Toomas Hendrik Ilves avaldas taasiseseisvumispäeval kõne, milles ajendab uut põlvkonda tegutsema vabaduse sälitamise nimel

Eelmine president Toomas Hendrik Ilves avaldas oma Facebooki lehel mõtteid Eesti iseseisvumise üle lühiessees, milles osutab tähelepanu sellele, et vabaduse saamine ja säilitamine pole umbisikuline tegevus, vaid räägib kõnekalt tugevate isikute saavutustest, kelle kingi peab täitma uus generatsioon. Delfi avaldab kõne muutmata kujul täismahus.

Täna kümne aasta eest kutsusin esimest korda Eesti iseseisvuse taastamise päeva vastuvõtule Kadrioru Roosiaeda need, tänu kellele meie vabadus võimalikuks sai. Toona kõnelesin sellest, et seda päeva tuleks nimetada just “iseseisvuse taastamise päevaks”, mitte “taasiseseisvumispäevaks” - iseseisvuse taastamine ei olnud passiivne, umbisikuline sündmus, kellegi teise poolt tehtu, vaid aktiivne, sihipärane tegevus, paljude aastatepikkuse pingutuse vili.

Nemad, toona Roosiaeda kogunenud, kes iseseisvuse taastamise eest seisid, ei mõelnud, et “taastatagu” või “tehtagu”, vaid nad tegid ja taastasid. 20. august 1991 ja sellele järgnenu poleks saanud sündida teisitimõtlejateta, niinimetet dissidentideta.
Mõned läksid Hirveparki käterätt varrukas ja hambahari taskus. Nad olid valmis teiseks, mõnel juhul ka kolmandaks teekonnaks Siberisse. 20. august 1991 ei oleks saanud sündida ilma loomeinimeste tegevuseta, ilma Rahvarinde ja Kodanike Komiteedeta, paljude teisteta, kes uskusid otsuste ja tegude, mitte saatuse jõusse.

Tänu neile, mitte tänu juhusele või ajaloolisele paratamatusele saame me seda päeva tähistada vabas Eestis ka nüüd, 26 aastat hiljem.

Kuid just nagu iseseisvuse taastamine, ei ole ka selle hoidmine passiivne ja umbisikuline. Just nagu iseseisvuse taastamine, ei sõltu selle püsimine saatusest või paratamatusest, vaid otsustest ja tegudest.

Võrreldes 26 aasta taguse ajaga on Eesti tugevam, kuid seda ümbritsev maailm hapram. Näeme nii Euroopas kui Ühendriikides, et paljud tõed, mis on viimase veerandsaja jooksul endastmõistetavatena tundunud, on sattunud küsimuse alla.
Mujal toimuv ei jää mõjutamata Eestis toimuvat. Kuid me ei saa paluda neil, kes tegid 26 aastat tagasi demokraatia nimel tõsist tööd, teha praegu seda, mida tegid toona. Nüüd on see uue põlvkonna asi, uue põlvkonna otsus ja vastutus.

1961. aastal, kui Ronald Reagan oli üksnes Ühendriikide Demokraatliku partei liige, ütles ta nii: “Vabadus ei ole hääbumisest kunagi enam kui ühe põlvkonna kaugusel. Me ei andnud seda oma lastele edasi vereringe kaudu. Selle eest tuleb võidelda, seda tuleb kaitsta, ja see tuleb anda edasi neile, et nemad teeksid sedasama.”

Kui me võtame enesestmõistetavana seda, mida teised enne meid kõigi raskuste kiuste tegid, kui me hoiame kõrvale vastutusest kaitsta vabaduse aaret, mis meile on edasi antud … siis võime me vabaduse kaotada. Vabaduse, millega käib kaasas kohustus: see tuleb edasi anda järgmisele põlvkonnale.

Head iseseisvuse taastamise aastapäeva, Eesti, kaitskem oma iseseisvust ja demokraatiat!