Elu sügava puudega lapsega: 30 aastat on kadunud nii laps kui ka ema!

Hiljuti kirjutas Päevaleht loo Kallest, kes oli kõigest kümneaastane, kui ta koolist ära tuli. Toas, kus ta elas, oli ainult kaks eset: pang ja voodi. Kalle jäi sinna tuppa aastakümneteks. Psühhiaater Arvo Haugi sõnul oleks saanud Kallet õigeaegse ravi osutamisel päästa. Üks Delfi lugeja jagab oma tuttava kogemust.

Tean praegu ühte oma tuttavat, kellel on samamoodi sügava puudega järglane. sündides oli ta hästi, arenes kuskil viienda eluaastani või vähem ja siis tekkis muutus. V.A.P. ehk vaimne areng jäi seisma. Terve oma elu on tema ema teda orjanud.

See laps ise ei jaga ööd ega mütsi. Isik ise on maailmale kadunud nii või naa, aga tema ema samamoodi, sest terve oma elu pole emal olnud ühtegi vaba päeva ega ööd! See laps (nüüdseks üle 30 aasta vana) käib riides kui nuku, ema võtab ta igale poole kaasa, aga laps ei saa sellest miskit aru.

Tahan öelda seda, et pole vahet, kas laps oleks vaid voodi ja pangega või liigub ilmas ringi. Fakt on see, et üksi on ta täiesti abitu. Ta ei ole adekvaatne, ta ei lähe isegi üksi potile! Selle lapse jaoks ei ole oluline, et ema viib ta välja või päevakeskusesse. Nagunii istub ta nagu puupulk. Naabrid kaebavad, et laps trambib öösel, aga see on viis, kuidas ta ennast väljendab. Küsite, kus on point? Saame öelda, et oi kui humaanne ja saab päikesevalgust näha?

Minul on emast kahju, aga mingit abi ta ju kuskilt ei saa ja polegi ette nähtud. Kadunud on ikkagi nii hooldatav kui hooldaja.