Noori tabas autosõidu ajal ehmatus: tumedas riietes purupurjus mees pääses tänu äkkpidurdusele eluga
Noorteseltskond alustas autosõitu Võrtsjärve ääres pealinna. Lõbusas meeleolus seiklus sai aga korraliku ehmatuse osaliseks, kui väiksemal kohalikul autoteel seikles jalgrattal ühest teeäärest teise purjus mees.
Sõitsime seltskonnaga laupäeval Võrtsjärve äärest Rannu poolt Sanglasse. Tegemist oli tavalise asfalteeritud teega, kus oli täpselt ruumi nii endale kui ka vastusõitvale autole. Igasugune liiklustakistus, jalakäija või rattur, tähendanuks uut ärevat olukorda liikluses ning hoo mahavõtmist. Sihtpunktiks oli meil aga Tallinn ning mõttedki mõlkusid ainult selle ümber, millal lõpuks pealinna jõuda ning pidulikku sündmust tähistama hakata.
Seal samas, Rannu teel, nägime juba kaugelt vasakul pool teed vingerdavat jalgratturit. Tumedal rattal tumedates riietes mees, kapuuts peas. Õnneks oli päevalgus ning ohtlik sõidustiil juba kaugele näha. Võtsime hoo maha ning sõitsime rahulikult "takistuse" suunas. Jõudnud piisavalt lähedale, keeras noorem mees järsult vasakust servast tee keskele ning jäi sinna vingerdama nagu kukuks kohe maha. Olime sunnitud äkkpidurdama ning signaali laskma.
"Mis toimub!?!?" Autos viibijad olid pahased ning hämmeldunud - kuidas saab keegi omadega nii silmanähtavalt "sodi" olla ja veel ratta seljas liigelda? Mis tüübil arus on? Nii vähe jäi puudu, et oleksime jalgratturi alla ajanud. Lisaks sellele, mis õudus oleks võinud ratturiga juhtuda, arutasime, kuidas kellegi võhivõõra surmaga lõppeda võinud rumalus oleks mõjutanud ka kaasliiklejate elusid: emotsionaalne trauma, võimalikud vigastused, kahjud autole ning lõppude lõpuks - luhtaläinud pidupäev.
Kogu selle arutelu jooksul olime jõudnud juba pea Kolga-Jaanisse välja, kui järsku turgatas idee: oleksime pidanud politseisse helistama ja teavitama ohtlikust liiklejast. Sel hetkel nentisime, et oleme juba liiga kaugel ja ehk on ratturgi vahepeal koju jõudnud või mõnes kraavis uinakule läinud.
Aga hinges jäi miskit kripeldama ning mõttedki olid üsna pikalt ratturiga. Oleks olnud õige ikkagi reageerida. Lootes, et Jumal ikka joodikuid hoiab, jõudsin esmaspäevasesse päeva ning ei ole õnneks ühtegi uudist jalgrattaõnnetusest lugenud. "Vedas!" hingasin kergendatult.
Igatahes loodan, et ei näe enam mitte kunagi taolist vaatepilti. Kui aga see või mõni teine jalgrattur peaks ikkagi oma lollide mõtetega kaasa minema, siis panen nii endale meeldetuletuseks kui ka teistele kaasliiklejatele südamele: olge head, palun helistage kohe politseisse ja teatage ohtlikust liiklejast. Saate südamerahus magama minna, teades, et olete kõik endast oleneva teinud.
