Heimar Lenk Kõrkvere poe sulgemisest: väikeste poodide sulgemise puhul on Eesti Coop ära unustanud ühistulise liikumise pühakirja tähtsama punkti
Nüüd ka maainimesena ja parlamendi saadikuna vaatan neid Delfis üles pandud Pöide valla Kõrkvere poe matuste pilte ja ei usus oma silmi. Kas jälle üks uks löödi kinni? Ilus oleks öelda, et klomp tõuseb kurku. Õigem oleks öelda ikka, et silm läheb märjaks, aga käsi tõmbub rusikasse. Tahaks mehi kloostri taha metsa kutsuda, hangud kätte haarata ja mõisaõuele õigust mõistma minna.
Aga, kus on meil see mõis? Kas vaene vallavalitsus, kel endal ei jätku raha invaliididele toetust maksta? Või Toompea loss, kelle näol on Eesti riik saanud hakkama järjekordse vigase projektiga -haldusreformiga? Süüdlasi nagu ka ID-kaardi apsaka puhul ei leita meil kunagi. Kas astuvad nagu Tallinna linnapea kohtu ette ka Danske panga juhid ja Eesti Panga ning finantsinspektsiooni ametnikud? Nende juhtimisel, osavõtul ja järelevaatamise valvsa silma all jooksis viimastel aastatel Maarjamaalt läbi hulga suuremad summad kui vaese riigi eelarve. Pakutakse numbreid kuni 19 miljardi dollarini. Sellised summad laekusid Briti ja USA firmade arveile Moldova, Venemaa, Aserbaidžaani ja teiste endiste liiduvabariikide musta raha. Kas on loota süüdlaste tuvastamist? Mina seda ei usu.
Kõrkvere poe kohta tuleks siiski aru pärida suurimalt tarbijate ühistult, ehk Coop Keskühistu juhatuse liikmete käest. Coop on enda kätte haaranud enamuse maakaubandusest ja nüüd ka külarahva panganduse. Väikeste poodide sulgemise puhul on Eesti Coop ära unustanud ühistulise liikumise pühakirja tähtsama punkti: Ühiselt kogutud rikkusega aidatakse neid ühistegevuse liikmeid, kel hetkel veel hästi ei lähe. Kõrkvere kaupluse puhul oleks olnud võimalusi mitu. Näiteks Põlvamaa Leevi poe puhul leiti võimalus anda kauplemine üle kohalikele sädeinimestele. Ehk võinuks ka Pöide vallas midagi taolist mõelda. Vald ja Coop võinuks külarahva nimel pingutada. Kuid sedamoodi pole meil enam ammu.
Vaatan neid külainimeste nägusid meisterlikult tehtud fotodel. On nad kurvad? Jah, on küll. Kuid mitte ainult. Nende lihtsate, töökate saarlaste nägudelt peegeldub pigem nõutus, lootuse kaotus. Lootuse kaotus oma riiki, kes ei suuda isegi om küla kaitsta. Vist samasuguste mornide nägudega seisid eestlased küüditamise ajal vagunite juures. Seisid ja ei suutnud midagi teha olukorra muutmiseks. Vaid mõned panid metsa ja muretsesid endale relva.
Mis jääb järele väiksest kogukonnast, kui ta kaotab postkontori, arstipunkti, kooli ja lõpuks ka oma pisikese poe? Aga nii on ju enamikes külades juhtunud. Käisin mõni aasta tagasi Võrumaa Vana-Antsla maakutsekooli sulgemisel. Kool, kust tulnud suur osa veel tänaseidki tuntud põllumehi. Ka seal nimetati kurba sündmust külaelu matusteks. Vahel ikka sõidan Vana-Antsla kandist läbi. Tühjus, võiks selle koha kohta öelda täna. Küla, mis kunagi rõkkas laste kilkeist.
Nüüd pidas siis oma matuseid Kõrkvere külapood. Kaeti ka peielaud ja pudel viina pandi lauale. Nii on meil matustel kombeks. Aga enne seda tõsteti pärg Eesti lipu alla. Keda siis sellega leinati. Kas poodi või hääbuvat maaelu Eesti vabariigis? Küllap ikka mõlemaid. Matuseliste pildid oleks nagu tänase külarahva autoportreeks. Külarahva, keda riik vajab vaid valimistel ja siis, kui peaks puhkema sõda.
