Sotsiaalpedagoog: paha tunne, kui eliidi esindaja sulgeb silmad laste elementaarsete vajaduste ees ja pakub kuhjuvatele raskustele pseudolahendusi

Ajanappuse tont kummitab kõikjal, teda saadab läbipõletav stress. Tegutsemise rutiin määrab ära igapäevased valikud, selle muutmine tähendaks riske ja lisapingutust. Samas – elu ise ju muutub pidevalt ja klammerdumine olemasoleva külge määrab meid stagnatsiooni ja hääbumisse.

Haridusministri valimiseelne idee gümnaasiumidele hindepõhise lävendi kehtestamisest on põhjustanud palju vastukajasid ning survestanud asjatundjaid oma seisukohti meedias jagama. Jälle on tähtsaks saanud meie põhimõtted ja ootused oma riigi toimetamiste suhtes. Seekord siis laste arengut ja tulevikku mõjutavas valdkonnas.

Mil määral kehtib Lastekaitseseadus lasteaedades ja koolides?

Sirje Niitra seostab Repsi muret paljude õpilaste haridustee poolelijätmisega (väidetavalt on Eestis umbes 30000 noort, kes ei õpi ja ei tööta), siis võiks pilgu heita õpilaste koolihuvi vähenemise põhjustele.

Oma kogemuste põhjal julgen väita, et nende seas on tähtsal kohal laste alusturvalisuse häirumine. Ükski inimene ei saa täiel määral keskenduda oma põhitegevusele, kui tema turvalisusvajadus on rahuldamata, see oleks loomuvastane.

Laps on teadagi haavatav ja tema turvalisus saab viga vanemate tülidest, joomisest, vägivallast, tõrjumisest jne. Oleme paljud lapsevanemad saatnud leiva järele teistesse maadesse, neist jäänud tühikud on täitmata.

On teadmata, kui paljud lastekaitse abi vajavad lapsed jäävad sellest lihtlabaselt ilma, sest nende häda ei märgata või märgatakse liiga hilja. Varajasest sekkumisest räägitakse väga harva, sest see pole Eesti edulugu.

Just lasteaedades ja koolides tuleb välja arendada lastekaitselise abi süsteem, sest seal on lapsed (kõrgharidusega) täiskasvanute alalises vaateväljas. Lihtne on märgata lapse pahaolu tunnuseid, kui seda tahetakse ja kui asja tõhusaks lahendamiseks saab kellegi poole pöörduda. Paraku pole ilmselt otsustatud, et lasteasutused võiksid selle ülesande süsteemselt enda peale võtta. Nii tekibki küsimus: kas ja kui suurel määral kehtib lasteaedades ja koolides Lastekaitseseadus. Kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb küll esikohale (kordan: esikohale!) seada lapse huvid, aga kui paljudes lasteasutustes seda tõepoolest tehakse, on pigem teadmata.

Küsida võib ka nii:
1. Kui palju rahalist ressurssi eraldatakse lasteaedadele ja koolidele kuritegevuse, alkoholismi ja narkomaania ennetamiseks?
2. Kui suure osa moodustab see summa tegelikult vajaminevatest vahenditest?

Mõnikord räägitakse ka ühiskondlikkust leppest. See on kahtlemata paljutahuline teema. Aga lihtsustatult võiks seda ehk mõista ka riigi kohustusena viia ellu seadusandja poolt kehtestatud seadused ja kodanike kohustusena neid seadusi täita.

Paha tunne jääb kauaks, kui eliidi esindaja sulgeb silmad laste elementaarsete vajaduste ees ja pakub kuhjuvatele raskustele pseudolahendusi ebavõrdsust süvendavate lävendite kaudu. Päriselus vajame me kõik päris lahendusi. Kui neid siiani napib, siis saab sellega tõsiselt tegelema hakata.

Kohaliku omavalitsuse üheks ülesandeks on lapse õigusi ja heaolu tagavate programmide ja projektide väljatöötamine ning nende rakendamine oma haldusterritooriumil last ohustavate riskide ennetamiseks ja vähendamiseks (Lastekaitseseadus § 17). Ja kaitsta tuleb kõiki abi vajavaid lapsi, lävendeid pole.