Justiitsminister Urmas Reinsalu kõrval peab Vabaduse väljakul kõnet tuntud rassist

Täna kell 19 toimub Tallinnas Vabadussõja võidusamba jalamil vastupanuvõitluse päeva kõnekoosolek, kus kõnelevad justiitsminister Urmas Reinsalu ja Vabaerakonnast rassistlike sõnavõttude pärast välja visatud Georg Kirsberg.

Kirsberg kandideerib kohalikel valimistel EKRE nimekirjas. Ta lubab näiteks tühistada mittekodanike valimisõiguse, tühistada Eestile vaenulike venelaste, nagu Yana Toomi kodakondsused ning saata nad riigist välja, luba juurida täielikult välja islami, sulgeda kõik mošeed, medresed ja muu islami taristu.

Samuti lubab ta viia koolide ajalootundidesse sisse kompetentse kolmanda reichi käsitluse. "Siin ei ole midagi pistmist Hitleri ülistamisega, vaid lihtsalt tõe päevavalgele toomisega, sest praegune kolmanda riigi käsitlus teenib vaid neomarksistliku ideoloogia funktsionäre," kirjutas Kirsberg. Lisaks lubas ta dekriminaliseerida holokausti eitamise ja kriminaliseerida kommunismi kuritegude eitamise.

Kuidas siis on selline inimene sattunud riigikantselei korraldatud ametlikule üritusele valitsuse esindaja kõrvale kõnet pidama?

Riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed vastas, et vastupanuvõitluse päeva tähistatakse Eestis ametlikult kümnendat korda. Tähtpäeva korraldamise ning toetamisega on seotud mitmed organisatsioonid ja asutused – MTÜ Konstantin Pätsi muuseum, EELK kogudused, Tallinna 21. Kool, Eesti Korporatsioonide Liit, riigikogu ja riigikantselei. Riigikantselei roll ongi koordineerida mitmete ürituste toimumist sel päeval.

"Eesti Korporatsioonide Liidu eestvedamisel toimub tudengite õhtune kõnekoosolek Vabadussõja võidusamba jalamil, kus kõnega esinevad riigi ja korporatsioonide esindaja. Üliõpilaskorporatsioonide katusorganisatsioon valib ise igal aastal oma organisatsioonide liikmete hulgast esindaja liidu nimel kõnelema. Tavapäraselt on selleks EKL-i presideeriva organisatsiooni, milleks sel aastal on korporatsioon Rotalia, liige," selgitas Uiboaed.

"Akadeemilised üliõpilaskorporatsioonid on Eestis apoliitilised nagu ka neid ühendav Eesti Korporatsioonide Liit. Sama kehtib ka tänaõhtuse kõnekoosoleku kohta. Riiklike tähtpäevadega seonduv on üle päevapoliitikast ning eeldame seda ka vastupanuvõitluse päeva eestvedajatelt," lisas Uiboaed.

Kirsbergi kõne 22. septembril

Lugupeetud külalised, austatud endised ja praegused riigikogulased, head kaasvõitlejad ja vilistlased akadeemilistest organisatsioonidest, kes te olete täna siia tulnud ning suured tänud riigikantseleile selle ürituse korraldamise eest.

Täna, kui on just kuu aega möödunud päevast, mil tähistasime Eesti Vabariigi taasloomise 26. aastapäeva, seisame siin, Vabadussamba jalamil, et mälestada neid mehi, kes tegid meile selle päeva võimalikuks. Sest omariikluse taastamine ei saa kunagi toimuda ainult tänu ühele konkreetsele inimesele või valitsusele, vaid selleks on vaja tervet rahvast, kes kannaks endas vabaduse leeki ka siis, kui seda väljapoole paista lasta ei tohi. Tihti kiputakse unustama, kes olid tegelikult need kangelased, kelle kantud tulest süüdati meie praegune vabadustuli.

Just sel põhjusel oleme tulnud tänasel vastupanuvõitluse päeval siia, pärgadega ümbritsetud Vabadussamba juurde, et tänada neid mehi üles näidatud vapruse eest, ning samas tõestada, et oleme nende väärilised. Me suutsime taastada nii sini-must-valge kui ka akadeemiliste organisatsioonide trikoloorid.

Minul on uhke tunne kanda oma peas sama sini-must-rohelist teklit, mida tol korral kandsid meie vabariigi peaministrid Jüri Uluots ja Otto Tief, kes pidid meie riiki juhtima kõige tumedamatel tundidel, mida Eesti Vabariik on pidanud läbi elama. Loomulikult oli tollaste teenekate riigiametnike hulgas ka teiste akadeemiliste organisatsioonide esindajaid. 1944. a. septembris, suure sõja keerises, õnnestus neil veel paariks päevaks moodustada Eesti Vabariigi valitsus, mil Pika Hermanni torni tõmmati ülesse meie rahvustrikoloor. Kahjuks sai see seal lehvida vaid mõne päeva, mil see 22. septembril punalipuga asendati. Kuid sellest paarist päevast piisas, et see talletuks Eesti rahva kollektiivmällu nii sügavalt, et sealt enam eal ei kaoks.

Vastupanu valitsus jäi oma kabinetti kuni viimse hetkeni. Riskides oma eluga jäid nemad vankumatult oma kohale edasi, Eesti omariikluse valvuritena. Mis oli nende mõtteis tol korral, ei saa me enam kunagi teada, kas nad lootsid lääne alliansile, Atlandi Hartale, jumalale, või ainult iseendale. Kuid üks on kindel, neil oli lootus.

Kui palju nende tollane lootus väärt oli, ei saanud nemad kunagi teada, sest sini-must-valget Pika Hermanni tipus nemad enam ei näinud. Küll aga meie tänasel päeval teame, et nemad ei lootnud tühja. Seepärast seisame meie täna ikka siin, kuigi neid enam pole, teades, et ka peale meid seisavad siin need, keda praegu veel pole. Tollaste sangarite poolt süüdatud lootuse leek Eesti rahvas ei kustunud, seda kandsid edasi järgmised põlvkonnad, kes ise juba sündisid okupeeritud Eestis. Gorbatšov alahindas tugevalt rahvusliku taassünni võimalust, olles veendunud, et 50. aastat kollektiviseerimist ja ümberkasvatust homo sovieticuseks on anastatud rahvastelt röövinud ideoloogilise võimekuse luua taaskord oma riik. Nagu me näeme, ta eksis meie puhul, kuid siiski mitte lõpuni välja. Mitmed riigid, kes omal ajal tumedasse Vene impeeriumisse imeti, nagu ka meie üheksa soomeugri vennasriiki tänasel Põhja-Venemaal, ei suutnud enam iseseisvuda. Sest neil ei olnud selliseid kangelasi nagu meil!

Seepärast tundkem rõõmu tänasest päevast, kuid ärgem unustagem, et ka need söed, mis tol korral Pika Hermanni torni punalipu heiskasid, hõõguvad meie kõrval edasi. Ka nende jaoks on täna pidupäev, Tallinna vabastamise päev, nagu nad seda ise nimetavad. Nemad tähistavad seda Kaitseväe kalmistul, kus meie sõjakangelaste haudu valvab veel tänini punasõdur Aljoša jäine hingus - vene maailma sünge sümbol. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et seda punasõdurit käivad avalikult austamas ka mitmed meie rahvasaadikud, seades seega küsimärgi alla meie riigi ametliku ajaloo käsitluse. Raske öelda, millest selline teguviis tingitud on, kas üha pingenevast geopoliitilisest olukorrast ja süvenevatest majandusprobleemidest, kodusest kasvatusest või isiklikest aadetest, kuid meie asi on käia kindlalt kodanlikku Eestit kaitsnud kangelaste jälgedes.

Kindlasti on uhke tunne olla osa rahvast, kellel on kangelased nagu meil, kuid praktilistel kaalutlustel oleks parem, kui vajadus kangelaste järele puuduks. Kas meie ajastu vajab kangelasi, seda näitab vaid aeg. Kui peaks aga vajama, siis loodan, et suudame olla nende väärilised.

Aitäh teile