Lasnamäe ehitus ja argipäev 1940ndatel
Lasnamäele kerkis maju nagu seeni, kusjuures ehitised esindasid kogu liigirikkust šampinjonist kärbseseeneni. Oli Soomelt sõjavõla eest saadud kilpmaju, sõjavägi ehitas endale barakke. Sõjavangid ehitasid nii barakke iseendile kui ka Leningradi maanteed, mille plaatide servad on autoga sõites ka praegu asfaldi all tunda. Siis hakkasid kerkima Stalini ajale iseloomulikud uusklassikalised hooned, mida kaunistati nagu torte – ohtrate rüüside ja muude viguritega.
Ilus oli asi ainult pealt: ukse taga elas igas toas liiga palju inimesi, olme jättis tihti soovida. Eriti lonkas ühiselamute heakord, paljudes tubades olid ainult voodid, riideid hoiti naela otsas ja toitu voodi all. Aeg-ajalt käisid kohal kontrollid ja ajasid sanitaareeskirjades näpuga järge. Mõni vastutaja kaotas preemia, mõni katkine uks sai uue klaasi, WC-d puhastati ära ja elu läks vanaviisi edasi. Tehaseid ja inimesi tuli aina juurde. Dvigatel kuulutati poolkinniseks sõjatehaseks. Teine samalaadne tööstushiiglane uhkeldas nimega Baltvoenmorstroi. Mitu väiksemat üksust liideti Paekivitoodete Tehaseks. Laienes leivatehas, praeguse COOP-i eelkäija ETKVL ehitas kaubandusinventari tehase ja Leningradi maantee äärde kerkis külmhoone. Aga inimestele olid kõige tähtsamad ikkagi ehitusettevõtted, nimetati neid siis trustideks või, nagu hiljem, kombinaatideks.
1957. aastal algatas riigijuht Nikita Hruštšov väikekorteritega tüüpelamute massehituse. Üle Nõukogude Liidu kerkisid arvukate kraanade abil lööktöö viljad – hruštšovkad.
Eesti kuulsaim tüüpprojekt kandis koodnime 1-318, seda sai ehitada nii tellistest kui ka plokkidest, ruumikasutus oli ülisäästlik ja suure elutoa kõrvale jääv nelja ruutmeetri suurune kööginurk pidi vabastama nõukogude naise söögitegemise vaevast – pere pidanuks toituma põhiliselt sööklas. Emantsipatsioon jäi utoopiaks, aga Lasnamäe sai hruštšovkadega uue, üksluisema näo. Palju vanu maju jäi buldooserite alla, koos nendega ka tükk ajalugu. Puidust Sikupilli vahetas välja kivilinna proloog.
