Krišnaiidid, IT-ukrainlased ja "kivimetalli" viljelev bänd - Lasnamäe mitu nägu
Lasnamäel elavate eri rahvustest inimeste kultuuride mitmekesisusest on kirjutatud teadustöid. Päris elus muudab see inimesi avatumaks, annab maailmapildile avarust. Olgu erinevus rahvuses-keeles, religioonis või hoopis muusikamaitses, on kõigil võimalik otsida puutepunkte.
IT-ukrainlased
Tähesaju keskuses seisab IT-buss. Reklaam lubab, et siin räägitakse ukraina keelt. Pjotr on täisverd ukrainets, Aleks eesti ema ja ukraina isa poeg.
„Suhtleme mitmes keeles. Ukrainlased tunneme ära aktsendi järgi,” muigab Pjotr. „Siis lähen kohe ukraina keelele üle. Klientide hulgas on ka palju välismaalasi. Soomlasi käib, ja prantslasi ka. Nendega räägime inglise keelt.”
Miks soomlane oma arvutiga just Lasnamäele tuleb? Ja kuidas ta üldse oskab tulla?
„Suurtes firmades kestab arvuti remont mõnikord üle nädala. Meie teeme tavaliselt päevaga korda,” selgitab Aleks. „Soomlased käivad üksteise soovituste järgi. Kindlasti on töö siin soodsam kui seal. Aga meie nii-öelda keskmine tööandja on hoopis eesti naine vanuses 30—35, kel mure arvutiga. Ent me remondime ka plasmatelereid, vanu makke ja kõike muud.
Kohe bussi ukse kõrval on vana hõbedane tolmuimeja. Kas see uunikum on paranduses või hoopis müügiks?
„See on ilu pärast. Tõmbenumber,” teatab Pjotr ja taandub end piltniku jaoks lille lööma. Naastes on tal seljas sinine töökittel, mis toob meelde Lasnamäe sünniaastad, kuid on silmnähtavalt uhiuus. Vist on seegi asi bussis „ilu pärast”. Objektiivi ees teeb Pjotr väga tõsise näo, aga muutub teisel duublil õnneks jälle endiseks. „Mis ma veel ütlen ...” mõtiskleb ta ja pahvatab: „Siinsed toidupaigad võiks müüa tõelisi vareenikuid! Jäätisega!”
Kortermajas asus Krišna klooster
1990. aastate algul laienes Tallinnas juba nõukogude ajal juuri ajanud Hare Krišna liikumine. Kesklinna keldrisse üüriti Eesti esimese veganikohviku ruumid, Lasnamäele kaks korterit, kus hakkasid elama õpilased. Õpingute aeg veedeti meie mõistes kloostris. Pae asumis elas viis-kuus nunna. Linnamäe teel oli 10–15 munga elupaik.
Arne elas neljatoalises tüüpkorteris aastaid. Üks tuba oli pühamu, kuhu lisaks altarile koondati pildid, pühakujud ja usuline kirjandus. Elamises kasvas ka kohustuslik püha puu, mille heaolu nõudis kõva hoolt ja pidevat muret piisava valguse pärast. Köök oli parasjagu avar, et kõigile sobivaid roogi valmistada.
„Seinte läbikostvus sundis meid mõnda asja muutma,” naeratab Arne. „Pidime loobuma instrumentidest ja laulma hästi vaikselt. Teenistusel tuleb helistada kellukesi, ka see teeb kõva heli. Lahendasime asja nii, et hankisime hästi väikesed kellukesed.”
Koos elasid vene, eesti ja läti noormehed. Suheldi vene keeles, sest venelasi oli pühendunute hulgas rohkem. Paljud neist olidki pärit Lasnamäelt.
„Külmal ajal kandsime mungale lubatud tavariideid,” mäletab Arne. „Aga märk otsaees pani ikkagi meid vaatama. Neist, kes soovisid headuse sõnumit vastu võtta, said meie sõbrad. Süvenedes on kõik usundid sarnased ja sama asja eest väljas. Ajaloos on usu nimel palju sõditud. Aga kui uurida ja päris põhja jõuda, siis see põhi on väga puhas.”
Õpingud läbi, läks enamik kloostrirahvast tavaellu tagasi. Arne on hingelt muusik, aga põhileib tuleb hatha-jooga treeningutest. Ta tutvustab ka india tantse ja õpetab pidama alkoholita pidusid. Klooster on kolinud kesklinna, ent Hare Krišna inimesi elab Lasnamäel endiselt.
Härrasmees Virkus Jalg
Punkbänd Kurjam on laulnud: „Mu maailm on Lasnamäe, Punane tänav …” Räpiseltskond Gorõ Lana on Lasnamäel loonud Eesti esimese räpimuusikali. Bänd Virkus Jalg, neli ägedat eestlast, tegutseb siin aastast 2014. Oma muusika kohta kasutavad nad sõna „kivimetall” ja lisavad ohtralt kujundeid: magalamuusika, rajoonirokk ning keldrikeevitamine. Neli eesti poissi on vaimukad sõnaseadjad. Virkus Jalg on nende kujutluses heas eas härra, kes elab kastmaja pööningul ja on veidi omamoodi.
„Ta ei ole alkohoolik, vaid selline vaikne karakter, kes elab Lasnamäel ja jutustab lugusid, mingi ühine kehastus, kelle najal on päris äge laule fantaseerida ja kokku panna,” selgitab bändi liige Raido. „Algul peab ta ebaametlikku hamburgeriputkat, loo nimi on „Laagna burger”. Siis hakkab ta idufirmat tegema ja jalgealune läheb kindlamaks. Tuum on elust enesest.”
Nad on põlised Lasnamäe poisid, kõigil elu ja töö seotud tehnikaga. Üks tagab heli Äripäeva konverentsidele, teine on lõpetanud tehnikaülikooli cum laude … Proove tehakse Sikupilli kandis. Eesmärk on anda aasta lõpuks välja oma plaat.
Kui Raadio 2 valis Virkus Jala nädala teemaks, leidsid muusikud proovi tulles ukse eest roosa portselankinga. „Kui meil ametlikke auhindu veel ei ole, leiame neid ise!” on Raido optimistlik nagu alati. „Ja Lasnamäe ainult tundub hirmuäratav. Tegelikult on see rahulik kant.”
Loe veel Lasnamäe kohta huvitavaid lugusid SIIT.
