36-aastane ema lahkus pere juurest: maksan mehele alimente, laenud on tasutud, kuid oma kodu ei saa ma soetada
Midagi pole teha see on tänapäeva ühiskond, kus me ei pea elama inimesega koos, kui me ei soovi. Laste pärast koos elada. Kokkuvõttes on see iseeenda ja teiste elude raiskamine! Sai minulgi tehtud otsus mõned aastad tagasi, et ma ei saa elada enam oma seadusliku kaasaga ühe katuse all. Välja astumiseks läks aega oma kolm aastat. Kõige raskem oli loobuda kodust. Ühisest majast, mis sai koos üles ehitatud. Viimane aasta sai mõtiskletud, et kuidas siis minna?
Ainuke lahendus oli üksi 13 eurot taskus, lisaks 3000 eurot igasugu laene pooleteiseks aastaks. Lastega sain kokku lepitud, et lähen. Ja läksingi. Iga naine teab, et kui sul on 700 eurtsi palk ning sellest maksta alimente kahele lapsele, laenusid ja omada mingisugustki elamispinda, ajab ikka naerma küll. Enamusi vist nutma. Õnneks on minul palju väga häid sõbrannasid, kes mind toetasid. Elamispinna ja autoga. Eks olen ise ka tugeva iseloomuga ja naljalt nutma ja halama ei hakka. Olen neile ülimalt tänulik .
Töö on mul hea. Palk tavaline. Keeldun töötamast ametikohtadel, kus makstakse rohkem lihtsalt seepärast, et mul on oma elu ka. Ja ma ei pidanud silmas ajaliselt, vaid emotsionaalselt. Elu ise paneb asjad aga paika. Sain lisatöökoha. Väga õigel ajal. Olin oma kuu eelarvega miinuses 600 eurot. Lisatöökoht on super. Eeldab autot. Mul ei olnud. Kehv lugu? Juba mõtlesin, et pean kiirlaenu ka selle jaoks võtma. Lisaks veel nendele sms-laenudele, mis ma oma abielust kaasa võtsin.
Tuttav müüs oma auto mulle. Järelmaksuga ja ilma igasuguse lepinguta. Ma ei mõista siiani, miks keegi peaks seda tegema. Tean, et ma ise teeksin küll. Kolm kuud pärast kodust lahkumist oli mul siis olemas MINU auto. Kodu ei olnud ja ega ma sellepärast ka muretsenud. Autos oli ruumi piisavalt, et oma kilakola ära mahutada ja sõbrannade juures ööbida oli ka vahva. Aeg lendas enamus ajast tööl olles. Külastasin lapsi nii tihti, kui võimalik ja elu oli üsna rahuldav. Üsna tühi, aga siiski rahuldav.
Erinevatel põhjustel otsustasin minna vanemate juurde elama. Suutsin tagasiminekut lapsepõlvekoju edasi lükata 9 kuud. No kuidas ma lähen sellises vanuses (36). Viskasin piinlikuse ja muu häbi nurka ja läksin. Tegin öige otsuse. Olin olnud aastajooksul kokkuhoiu mõttes tubli ja sügiseks olin ka kõik laenud tagasimaksnud. Rahaliselt puhas leht. Aitäh mulle endale siinkohal.
Sain tuttavaks neiuga, kes minuga samas seisus, kuid tal väiksed lapsed. Võtsime kahasse üürikorteri. Miks ma seda üksi ei teinud? 3x kuuüür välja käia on minu jaoks mõeldamatu, tema aga tegi selle mingi valemiga ära. Kolisime oma uude kodusse. Selleks ajaks olin aasta elanud ränduri elu ja maganud erinevates voodites, mis polnud minu omad. Oma kodus voodit polnud. Ehitasin ise oma kätega euro alustest. See tunne, kui voodi sai valmis ja ma sinna viskusin, olin õnnelik. See on ülim tunne. Seda teavad ainult need, kel pole magamiskohta mõnda aeg olnud.
Möödunud on paar aastat. Elu on ilus. Lastel ka kõik ilus. Tahaks oma kodu. Tean, et pool majast minu abielust on minu jne. Ma ei saa ju lastelt kodu ära võtta. Ma ei teeks seda kellelegi. Nüüd aga tuleb üllatus. Olen end kenasti üles töötanud. Tahan kodulaenu. Ma ei saagi? Palk on kahelt kohalt hea laenu tagasimakseks. Kuid need kuradima kiirlaenud. Pank ei taha selliste klientidega sõlmida ühtegi lepingut. Mis siis, et palgasumma on piisav. Ma olen teinekord nii vastikult mõistev, et ma ju mõistan tegelikult ka panga seisukohti. Samas olen tänulik kiirlaenu firmadele, sest ajal, mil mul oli rahaliselt ülimalt raske, olid nad ainukesena mulle toeks. Täitsa nõme on seda öelda ja kirjutades läheb ikka silm märjaks küll. Praegu muigan mõtte peale, kas ma tõesti pean kodulaenu küsima kiirlaenu firmadelt.
Ühte varianti ma tean kuidas omale omakodu saada. Minna uuesti mehele. Tänan, aga ei. Seda teed ma ette ei võta. Koos kellegagi kodu ma enam ei osta. Usaldust ei ole. Ei soovi enam kogeda. Ka pankade usaldus on minu suhtes kadunud. Kui nad vaid teaksid, kui raske aeg on sellises olukorras.
Mina elan üksi ja lapsed isaga. Lapsevanem, kes on lastega, neil ikka palju keerulisem. Kuhu neil kolida? Kuidas rahaliselt toime tulla?Olete sekretär kuupalgaga 700. Üsna prestiižne eksju. Vähemalt pole müüja. Kiired arvutused teete ise eks. Sellesse numbrisse ei mahu kodu. Oma kodu! Ja nii naised ongi surnud ringis. Sõltuvad meestest. Vahemärkusena siis, et mulle meeldivad mehed. Mõtlen jubedusega nendele peredele, kus on ükskõik missugune vägivald. Nad ei saa võtta oma lapsed ja lahkuda. Olgu - no saavad peavarju sõbranna juures. Ja edasi? Turvakodu? See ju peatuspaik. Lahendust sealt ei oodata.
Üürida tuleb kahjulikum kui osta. Kõik teavad seda. Kellel on tagataskus 3 x kuu üür vedelemas. Ehk jah, kes töötavad tasustavamal töökohal. Mul on heameel nende üle. Aga mina ei ole nemad. Ma tahan poes müüja olla. Mulle meeldib see töö. Kas teate mõnda kauplust, kus on kuupalk 1200 eurot? Jaa mina tean ka. Nemad on spetsialistid. Ma tahan olla toidupoes müüja. Palk 600. Seega 600-eurose kuupalgaga töötajad peavad omama meest. Mingisugustki, et oleks kodu.
