Väidetavalt viis kuud ookeanil triivinud naiste jutt tekitab kahtlusi
Naised ütlesid varem Associated Pressile, et neil olid raadiod, satelliittelefonid, GPS ja muu hädavarustus, kuid nad ei maininud hädaolukorra asukohta näitavat raadiomajakat (EPIRB).
USA rannikuvalve küsitluste käigus selgus aga, et naiste jahi Sea Nymphi pardal oli EPIRB, aga seda ei käivitatud.
Üks naistest, Jennifer Appel ütles intervjuus, et tema kogemuste põhjal tuleks hädamajakat kasutada ainult siis, kui ollakse vahetus füüsilises ohus ja ähvardab surm lähema 24 tunni jooksul.
„Meie kere oli tugev, me püsisime vee peal, meil oli toitu, meil oli vett ja meil oli piiratud manööverdamisvõime,” ütles Appel Jaapanis, kuhu USA merevägi naised viis. „Kõik need asjad ei öelnud, et me hakkame surema.”
Enne seda ütlesid Appel ja Tasha Fuiava, et olid lähedal allaandmisele, kui USA merevägi nad eelmisel nädalal päästis, olles tuhandeid miile kursilt kõrvale kaldunud.
EPIRB suhtleb satelliitidega ja saadab asukohainformatsiooni võimudele. See aktiveerub, kui ta vee alla satub või käsitsi tööle pannakse. Päästjad saavad õnnetuspaiga asukoha teada minutite jooksul.
USA rannikuvalve endine otsingu- ja päästeoperatsioonide ohvitser Phillip R. Johnson ütles, et kui naised oleksid hädamajakat kasutanud, oleks nad leitud.
Appel ja Fuiava ütlesid ka, et neil olid kuut liiki kommunikatsioonivahendid, millest ükski ei töötanud.
„Seal on midagi valesti,” ütles Johnson. „Ma ei ole kunagi kuulnud, et kogu see värk ütleb korraga üles.”
Naised kohtusid 2016. aasta lõpus ja olles tundnud teineteist vaid nädala, otsustasid koos reisile minna. Fuiava ei olnud elus kunagi purjetanud. Nad pidid 18 päevaga Tahitile jõudma, reisima siis Vaikse ookeani lõunaosas ja naasma oktoobris Hawaiile.
Nad asusid teele 3. mail ja USA merevägi päästis nad eelmisel nädalal tuhandeid miile kursist kõrval.
Naiste jutu põhielementides on vasturääkivusi ning need ei ole kooskõlas ilmateadete ega Vaikse ookeani põhilise geograafiaga.
Naiste väitel sattusid nad reisi esimesel päeval, 3. mail hirmuäratava tormi kätte, mis räsis nende jahti üheksameetriste lainetega kolm päeva, aga meteoroloogide sõnul ei olnud sel ajal tormi nende lähedalgi.
Naiste sõnul mõtlesid nad tagasipöördumisele, kuid Maui ka Lanai saartel ei olnud väidetavalt piisavalt sügavaid jahisadamaid nende jahi jaoks. 15 meetrit pikk jaht on aga suhteliselt väike ning mõlemal saarel on jahisadamaid, mis oleksid võinud nad vastu võtta. Lisaks sellele on Hawaii kõige lõunapoolsemal saarel Big Islandil mitmeid maabumiskohti.
Hiljem, katkise masti ja taglasega, möödusid naised veel ühest väikesest saarest, kusjuures mootor veel töötas. Ometi otsustasid nad mitte maabuda, uskudes enese väitel, et saar on põhiliselt asustamata.
Naised ei suundunud ka Kiribatile kuuluvale Jõulusaarele, kus elab üle 2000 inimese ja kus on sadam suurtele laevadele.
„Kiribati, mm, tervelt poolt sellest saarest kutsutakse põhjusega laevahuku rannaks,” kommenteeris Appel.
Niisiis seadsid naised eesmärgiks tuhat miili edasi asuvad Cooki saared.
Siis purunes nende sõnul mai lõpus tormi tõttu mootor.
Rannikuvalve võttis juunis Tahiti lähedal end Sea Nymphiks nimetanud alusega ühendust ning kapten ütles, et nad ei ole hädas ja peaksid maale jõudma järgmisel hommikul.
Enam kui viis kuud pärast teele asumist korjati naised üles Vaikse ookeani lääneosas umbes 1448 kilomeetri kaugusel Jaapanist kagus. Kaks naist ja nende koerad olid hea tervise juures.
