Endine julgeolekutööline: liikuv sihtmärk vajab meisterlikku relvakäsitlust, uudistajate kaitseks tegi politseinik ainuõige otsuse
Selgituseks. Ma ei ole endine ega ka ametisolev politsei, ega ka mingi muu Vabariigi asutuse palgaline. Oma kogemused olen ma ammutanud endise valitsuse julgeolekus teenitud aastatest. Seega olen suhteliselt erapooletu, kuid arvan, et antud olukorras oli politseil õigustatud kahtlusalust lasta. Filmitööstuses nähtu, et politsei ja armee oskab piltlikult kahe näpuga ründaja elimineerida, on enamjaolt vale. Miks?
Inimesi tänapäevases ühiskonnas, kes on nii pikka aega tegelenud erinevate võitluskunstidega, mis hõlmavad ka relvadega oskuslikku ja meisterlikku võitlust, on väga vähe. Võib-olla Eestis leiduks 20-40 aastaste seast ca 5 inimest ja 40-80 aastaste seast leiaks ca 10-15 inimest. Vanemate inimeste seas on rohkem meisterliku käsitsivõitluse taustaga inimesi just nõukogude armee teenel. Politseile on mõttetu ja isegi võimatu anda ülesandeks treenida kogu patrulliv üksus erinevate võitlusliikide spetsialistideks, sest enamasti vajab käsitsivõitlus tervikuna andekust.
Muidugi on võimalik õpetada selgeks paar-kolm võttet, kuid teades käsitsivõitlust, siis on seal võttetel erandid ning neil omakorda erandite erandid. Erandeid lisandub veel tohutult, kui ühel võitlejal on käes ükskõik, mis sorti relv. Sellises segaduses orienteerudes on vaja andekust. Oleks eriti mõttetu kulutada suuri summasid, et valmistada ca 5000 ametniku ette situatsioonideks, mida neil 85% ei pruugigi juhtuda.
Teisalt miks tulistas ametnik just rindkeresse mitte ei lasknud jalga või veel parem kätte? Esmalt, laskmises on vaja omada natuke andekust, et olla täpne. Veel rohkem on vaja andekust, et olla täpne liikuva sihtmärgiga, kes on lasketiirus käinud see teab. Politseinikele ja teistele relvadega tegutsevatele ametnikele õpetatakse esmalt, et kõige ohutum on lasta ründajat kõhu piirkonda ning rindkeresse. Ohutum on ta just kahel erineval põhjusel: esiteks lastes kõhupiirkonda on väiksem tõenäosus tabada arterit, mis hilisemal esmaabi andmisel parandab tublisti võimalist ründajal ellu jääda. Teisalt on kõhupiirkond võrreldes jäsemetega suur sihtmärk - tabada ja peatada ründaja on tõenäosem kui lasta mööda ja tabada hoopis juhusliku "möödujat".
Kõige efektiivsem või humaansem oleks olnud relvana elektrišoki relv, kuid ka see oleks olnud suhteliselt ohtlik, sest isegi teades isiku tervisliku seisundit on võimatu hinnata isiku südame ja veresoonkonna reageerimist tugevale elektrilöögile. Pisargaasile lootma ei tohi jääda, sest näiteks psühhotroopseid aineid kasutanule võib pisargaasil olla väga väike kasutegur.
Muidugi tuleb mainida, et politseinik oli arvatavasti teadlik, et ründaja ei ole kõige adekvaatsem, kuid tal oli võimatu nii kiiresti hinnata, kas selle on põhjustanud psühhotroopsed ained või psühholoogiline seisund. Mõistlikum oligi valida relvaks püstol, mitte pisargaas.
See, et politseinik pidi tegema just need saatuslikud kiirelt lasud, oli tingitud ka ümbrusest, sest videotest on näha, et lähedal oli uudistajaid. Selleks, et võimaldada neile ohutu keskkond, pidigi politsei pikemalt mõtlemata ründaja kahjutuks tegema. Ilma kõrvalolijateta oleks ehk politseinik pikema ajaga mõlemale poolele paremini lõppeva lahenduse tuua.
On kahju, et antud lasud said saatuslikuks nii noorele inimesele ning sügav kaastunne lähedastele.
