Lugeja: haige inimene vajab tabletti, mitte kuuli
Vaimselt haige inimene on ohtlik nii iseendale kui ka kõigile teistele. Miks nad siis on meie seas? Siin ongi probleem: meie üliliberaalses ja üksikisiku vabadusi äärmustesse viivas ühiskonnas on kõigil inimestel suured isikuvabadused, isegi kui nad on ohtlikult haiged. Riik ehk ühiskonnad ei tohi siin sekkuda, isegi vastupidi, meid õhutatakse üha enam sallima erinevaid inimesi. Aga kus on selle sallivuse piirid?
Seda teemat ehk vaimsete inimeste isikuvabaduste piiramisest või piiramatusest on rääkinud ka mitmed uurivad telesaated. Neist on nähtunud, et isegi hooldusatuses ravil viibiv vaimselt haige inimene, kes terroriseerib külaelanikke, võibki vabalt ringi liikuda. Ühesõnaga ta võib vabalt ja süüdimatult teisi terroriseerida (sest ta ei vastuta ju oma tegude eest!), kuni ta ei ole kedagi ära tapnud. Siis alles riik lõpuks sekkub.
Kas tõesti peame asjadel laskma nii äärmustesse minna, enne kui riik sekkub? Vaimne tervis võib tõesti halveneda järsku, erinevatel põhjustel. Aga see võib juhtuda ka juba sündides või tasapisi. Riigil on ju oma inimestest ülevaade. Perearst ikka teab, kellega tegu. Kui olukord hull, peab see ju kusagil kellelegi silma jääma? Kus on aga kaasinimesed, lähedased, pere, sõbrad, tuttavad ja naabrid?
Praegu sai vaimsete probleemidega inimene kätte kaks kööginuga. Aga kui ta oleks kätte saanud tulirelva? Kellel seda vaja on? Me ei tea, kui ohtlik või mitteohtlik ta tegelikult oli. Selge on see, et vaimselt haige inimene ei saagi adekvaatselt reageerida politsei korraldustele. Ega siis haigele suunatud relv ei tee teda imeväel terveks. Politsei peaks sellega arvestama, et nende korraldustele saavad adekvaatselt reageerida vaid vaimselt terved inimesed.
Seepärast peakski kaaluma taserite kasutusele võtmist. Või siis praegu võimalusel tulistama ikkagi jalgadesse. Inimese surnuks laskmine ei ole lahendus. Nii nagu köha eest ei ole me keegi kaitstud, ei ole meist keegi ka vaimsete haiguste eest kaitstud: ei politseinikud, ei poliitikud - ei keegi! Homme võib kuuli saada meie oma tuttav, pereliige või laps. Parem siiski, kui ta saab enne kuuli tabletti ehk vajalikku ravi, et asjad ei jõuaks päris käest minna. Vastasel juhul võib olla paraku lootusetult hilja.
