Vahetustudeng Portugalis: jäin kooli 10 minutit hiljaks ja olin ikkagi esimene!

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas võõrad maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma looga alustab Reti Kokk Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. Reti õpib Portugali Porto linna kunstikoolis.

Esmaspäev

Jäin kooli paar minutit hiljaks. Mitte, et ma sisse magaks, vaid kipun viimasel ajal hommikuti kuidagi eriti uimaselt ja ebaloogiliselt tegutsema. Kohalik mentaliteet – kuhugi pole kiiret – hakkab vist külge jääma. Loodan, et mitte püsivalt.

Ootasime klassi ukse taga circa 20 minutit, aga õppejõudu ei kuskil. Valvelauast ei osatud meile mingit infot jagada, kuid ometi ootasid kõik siiski edasi, ainult et klassi ukse taguse asemel hoopis ühes kooli ees asuvas välikohvikus. Kuna hommikud on siin siiski jahedad, nii 10 kraadi ringis, jäin ma kooli fuajeesse istuma ja lugema. Kaua ma üksi olla ei saanud – kooli kass Esap tuli end vastu mu jalgu hõõruma ning veetis järgneva poolteist tunnikest poolenisti mu süles nurrudes. Heh, kes oleks arvanud, et mu siinseks parimaks sõbraks kass saab. Mul oli tol päeval kassipildiga pluus ka seljas niiet täiega win-win.

Õppejõud jõudis ka lõpuks kohale, vabandas ja lükkas tunni reede peale edasi. Kuna koolis mul tol päeval rohkem kohustusi polnud ja kohe koju tagasi minek tundus ka mõttetu, viisin ellu hoopis mõnda aega ajus ringi tiirelnud plaani hankida endale prillide asemel läätsed.

Erasmusel on palju ägedaid partnereid, kes igasugu soodustusi pakuvad. Portos on üks neist silmakliinik/prillipood Ergovisão. ESNi kaardiga saab nende juures tasuta silmi kontrollida ja kõigilt toodetelt 25-35% allahindlust. Võtsin julguses kokku ja läksin asja uurima. Sain endale aja juba samaks pärastlõunaks. Teenindus oli nii sõbralik ja mu silmi uuriti põhjalikumalt, kui Eestis kunagi varem tehtud on. (Võib-olla olen varem lihtsalt viletsate arstide juures käinud. Näiteks viimane kord Tartus läätsi otsides, saatis arst mu peale paari minutit minema, öeldes, et minu silmale lihtsalt läätsed ei sobi. Miks, seda ma päris täpselt aru ei saanudki.) Sealt sain endale aga nädala jagu prooviläätsesid ja pidin reedel tagasi minema, et arst saaks vaadata, kuidas need mulle sobinud on.

Teisipäev

Teisipäevad on mul koolivabad. Vedelesin hommikul pikalt voodis filme vaadates ja hea oli, et ma välja ei läinud, sest ennelõunal käis uksekell ning ukse taga oli kuller koos mu raamatuga. Ei mingit allkirja andmist ega muud sellist, andis paki kätte ja kadus. Kummaline. Kui raamatu kiirelt läbi sirvinud olin, mõtlesin minna kuhugi ookeani äärde sööma. Asusin teele enne kella kolme ja sõitsin metrooga ranna algusesse. Plaan oli lõunatada ja seejärel mööda veepiiri ja jõeäärt kesklinna metroopeatusesse jalutada. Millega ma aga arvestanud ei olnud, oli see, et too distants on üpris pikk ja võtab veel kauem aega, kui ma iga natukese aja tagant pildistamiseks peatuseid teen. Lõunasöögi mõttest sai vaikselt õhtusöögi mõte ja kokku kestis mu rännak 5 tundi. Vaatasin hiljem huvi pärast kaardilt järgi – kui metroosõit välja arvata, oli mu jalutuskäigu pikkuseks 10,6 kilomeetrit, millest viimased 2 sõitsin trammiga, kuna aeg oli juba hiliseks muutumas. Pole siis ime, et koju jõudes mu tallad kõigist võimalikest kohtadest valutasid, aga nii võrratult ilus oli.

Kolmapäev

Tihti öeldakse, et ülikool on lapsepõlve pikendus. Eriti tundub see nii olevat minu erialal. Kuulen pidevalt, kuidas tuttavad mingeid pikki uurimusi või referaate kirjutama peavad, pidevatest eksamitest rääkimata. Minu Tartu tunnid ei erinenud kohati kuigi palju mu esimeses klassis käiva õe omadest – natuke joonista, natuke maali, tee pilti ja hindamiseks riputa need kõik õigel ajal seinale. Kõigi nende tööde taga on muidugi rohkelt teooriat ka, aga siiski, minu meelest võrdlemisi lihtne.

Kolmapäeval oli aga see lapsepõlve tagasiminek kuidagi eriti tuntav. Kui eelmisel nädalal olin “televisioonipraktika” tunnis olnud tehnikute grupis, siis sel nädalal olin näitlejate poolel. Pidime välja mõtlema telesaate sisu. Kuidagi olid meie rühma jäänud ainult poisid, kes ei näinud asja just erilise tõsidusega suhtuvat – otsustati teha midagi telemängu sarnast, selline tüüpiline saade, kuhu igasugu staare kutsutakse ja siis neid mingeid tobedaid ülesandeid lahendama pannakse. Tulemuseks oli see, et mängisime pea 2 tundi toolimängu, kus ümber toolide tiirutama peab ja muusika lõppedes üks ilma kohata jääb. Mnjaa… Samas tabas see vist taoliste tv-show’de iseloomu päris hästi ära.

Neljapäev-reede

…olid tavalised koolipäevad. Jäin esimesse tundi seekord 10 minutit hiljaks, ent olin siiski esimene, kes kohale jõudis. Oh, well. Teises reedeses tunnis pidime kõik taas ükshaaval oma idee arengust õppejõule rääkima ja ma olin jällegi viimaste seas. Õnneks oli mul teisipäeval kätte saadud raamat kaasas ja päris tühja passima ei pidanud. Peagi saadeti mulle, et “3 minuti loengud” on kohe algamas. Oleme igal aastal Teaduste Akadeemias sel üritusel koos vaatamas-pildistamas olnud. Nii kahju oli sel aastal sellest ilma jääda, aga tehnikaajastu on imeline: ERRi portaal Novaator tegi tervest õhtust otseülekannet! Klapid pähe ja sain ise loengus istudes kuulata live’is loenguid teiselt poolt Euroopat. Olekski nagu peaaegu ise kohal olnud, lihtsalt pilti ei saanud teha. Või siiski?

Laupäev

…oli taas jube palav. Temperatuurid kisuvad siin päikese käes tihti 30 kraadi ligi ja õhk ei liigu kohe üldse. Toas sees on aga hea ja jahe, seega otsustasin teha muuseumitepäeva. Praegu on Portos Alfândega keskuses üleval National Geography fotograafi Steve McCurry näitus. Kuigi näitusesaal pole väga suur, veetsin seal üle kahe tunni – nii palju oli vaadata. Enamike piltide juures oli ka helifail, kus fotograaf rääkis pildi saamise loost ja taustast, miks ta üldse seal pildistas. Väga mõtlemapanevad tööd ja lood…

Seejärel jalutasin trammimuuseumisse, poodi jäätiseotsingule ja koju tagasi.

Vaata veel fotosid ja lugusid Reti oma blogist!